"Laste saamise peaks otsustama mitte enda soovi, vaid selle põhjal, mida sul neile tulevikus pakkuda on"

Lugesin hiljuti artiklit „Neljakümnene naine pihib: miks mul pole lapsi?” Kõik argumendid on arusaadavad, aga kogu see temaatika on minu meelest justkui vale nurga alt. Me vaatame enda seisukohalt, aga peame vaatama laste seisukohalt! Kas me saame endale üldse lapsi lubada?

Näiteks tugeva geenidefektiga inimene, kes ise on õnnetu selle pärast, peaks kindlasti kaaluma, kas tal on õigus panna kedagi teist samasse olukorda. Sama on vaesuse puhul. Kui olen nii vaene, et iseendaga vaevalt toime tulen, siis pean oma lapsesaamise soovid tahaplaanile lükkama ja kogu jõu kasutama elujärje parandamiseks. Enam ei ole need ajad, et ise olen vahekorras, Jumal annab lapsed ja siis riik toidab, katab ja koolitab nad. Meil on nüüd kapitalism! Jäädavalt ja pöördumatult! Sellega kaasneb ka vajadus kõik asjad ümber hinnata. Enam ei saa nii elada, et joon lohutuseks kurva saatuse pärast, palju tahan, lasen lõdvaks, põgenen pudelisse ja kuidagi keegi kusagil ikka asjad ära korraldab, sest ümberringi on riigikartlikke ja seadusekuulekaid, kaineid ja abivalmeid inimesi. Ajad on muutunud. Raha saabumisega idablokki saabus ka halastamatu individualism. Aga meie elame kohati nii nagu Nõukogude Liit ei olekski lagunenud. Sellise mõtteviisi ja elukommetega saame me mõlemast süsteemist, nii vanast kui uuest, halvima osa.

Kui ei ole sissetulekut, EI TOHI lapsi saada!

Vaata, kuidas vanades kapitalismiriikides noored elavad! 30ndates eluaastates ikka veel vanematekodus, ema teeb süüa, peseb nende pesu ja isa annab raha. Õpitakse ülikoolis nii kaua kui raha võimaldab ja tehakse karjääri nii kõrgele kui võimalik enne, kui laste peale mõtlema hakatakse. Sedagi vahel ainult sellepärast, et vanemad nõuavad lapselapsi. Meil ei ole selline süsteem juurdunud, sest vaid pool inimpõlve tagasi oli täiesti normaalne, et 18 aastased lähevad tööle, et ära elada ja saavad lapsi. Nüüdsel ajal peetakse seda aina suuremaks läbimõtlematuseks. Lapsi on vaja tööjõuks? Et nad meid vanas eas ülal peaksid? Ei usu! Esiteks ei ole enam vaja nii palju musta tööjõudu, sest töökohti pole. Ja ettevõtmatu ja harimatu inimene ei loo ise töökohti. Vanas eas või haigena enda eest hoolitsemist on aga lubamatu laste kaela veeretada. Sellest kirjutas juba väga ilusasti Andrei Hvostov Annleena loos.
Kui inimene saab lapse, aga tal enda elu paigas pole, paneb ta ettevaatamatusest riskiolukorda kellegi teise elu, lisaks enda omale. Kui ei ole sissetulekut, ei tohi ka lapsi saada, sest sa ei suuda lapse hariduse eest maksta. Haridus ei ole tänapäeval enam tasuta. Mis siis saab, kui sina ise haigeks jääd ja abi vajad, selle asemel, et oma lapse eest hoolitseda? Enam ei ole sugukondadel aega ega ressursse ja tihti ka tahtmist üksteist aidata. Nüüd on meil kapitalism-hedonism-individualism ümberringi. Igaüks peab oma risti ihuüksi vedama.

Milline on sinu pärandus lastele?

Kui sa juhtud surema ja lapsed on väikesed, milline on sinu pärandus neile? Kiirlaenu võlad, elektriarve ja udused mälestused vaevarikkast elust?  Jah, ühiskond ongi kihiline. Igaüks ei saa ülemisse kihti. Sinna enamasti sünnitakse. Mõni teine proovib ka, surmani proovib, aga enamasti ikka ei saa. Kihistumisega peab lihtsalt leppima. Kui sa rikkast perest ei ole, siis enne kui lapse saad, mõtle, mis saab siis kui laps on näiteks puudega, ja et kas sa ise oled terve, ja mis saab siis, kui sa töö kaotad, ning mis on sinu puhver raskete aegade jaoks? Kuidas maksta lapse hariduse eest? Siis oleks olemata ka kogu see lõputu hala, et näe mul ja lastel on raske. Kelle probleem see on? Enne mõtle, siis otsusta.

Lapsi ei tohi karistada vaesusega, sest see pole nende valik!

Ühesõnaga lapsi ei tohi karistada vaesusega, kuna nemad pole ise siia ilma tulnud, vaid neid on meie tegudega siia kutsutud. Vaesus toodab vaesust! Seega on vanemate kohus tagada, et lastel oleks elu lõpuni hea elu. Sipelgapesa moodi koostöö ja üksteist toetav ühiskondlik kooselu tundub mingi helesinise unenäona, kui reaalsust vaadata. Ei tea, kas inimese evolutsioonilises arengus tekkis kusagil väärareng, et mingist hetkest hakati kõige kõrgemalt hindama vaid isiklikku heaolu ja hedonismi taga ajama. Või on ka meditsiini ja tehnika areng kurjast?

Mina lõppkokkuvõttes ei teagi mida teha. Saada lapsed või mitte? Minul on kehvalt tasustatud töö, aga mu töö väga meeldib, see on loominguline ja töö inimesega. Lapse saamiseks peaksin mingi paremini tasustatud töö leidma, aga minu erialal ei ole head palgad kusagil. Olen juba 28 aastane naine ja lapse saamiseks on pea viimane tervislik piir, aga meest mul veel pole. Lihtsalt pole leidnud. Mida ma siis teen? Elan üksi kurvalt elu lõpuni?