Suurte linnade suur stress — kuidas kaoses toime tulla?

Suurlinn on iseenesest juba tohutu stress. Selles on midagi loomuvastast. Tihe asustus, halb ökoloogia, liikumisvaegus, informatsiooni üleküllus, ööpäevane müra ja valgustus… See kõik on organismi jaoks stress.
Meil ei ole looduse poolt kaasa antud eneseregulatsiooni mehhanismi, mis taastaks meie jõudusid suurlinnas.
Seetõttu üritab igaüks oma stressiga ise hakkama saada nii, nagu oskab. Ning sageli üsna tulutult.

Mis siis toimub?

Linlased võiks tinglikult jagada kuude rühma vastavalt sellele, kuidas nad püüavad end linna negatiivse mõju eest kaitsta.

Erak. Eneseregulatsiooni võtteks on sellistel inimestel kujunenud isolatsioon. Kaitse on piiride tugevdamine. Selline Erak püstitab enda ümber viie meetri kõrgused müürid ning veab nende ümber ka okastraadi. Sel viisil vähenevad stressogeensed faktorid ning nende toime nõrgeneb. Närvisüsteem lõdvestub.
Erak väsib vähem ning annab endale rohkem võimalusi puhkamiseks. Ent see kõik viib üksinduseni, aktiivse elu vähenemiseni ning võimatuseni ennast realiseerida.
Kuidas Erak välja näeb? Teda võib ära tunda kühmus keha järgi — need inimesed tõmbuvad sageli küüru, ristavad pidevalt käsi ja jalgu, langetavad pea, vaatavad jalgade ette. Transpordis on ninapidi raamatus, tänaval kõnnivad pleieriga. Nad eelistavad vaba ning kaetud riietust — justkui peidaksid end riietesse. Isegi suvel viskavad peale jaki või mähivad end salli sisse.
Erak on kodusistuja. Pärast tööd kiirustab koju või töötabki kodus. Sageli valib endale ka „üksiku“ ameti. Puhkusele sõidab vaiksetesse ja inimtühjadesse kohtadesse.

Mida teha? Vältida äärmusi, üritada leida tasakaal. Isegi suures linnas võib valida enda jaoks sobiva elutempo. Võiks sagedamini viibida looduses, mediteerida vaikuses või tegeleda joogaga. Päeva jooksul võiks teha väikseid pause ja olla vaid koos iseendaga. Nii saab närvisüsteem harmoonilisemalt puhata.

Robot. Tema on välja lülitanud emotsioonid ning kaotanud kontakti oma aistingutega. Ta keeldub tundmast — ja see ongi tema kaitse. Ometi täiesti vale. Ta tunneb stressi, kuid eitab seda. Peidab nagu jaanalind oma pea liiva sisse. Eemalt vaadates sarnaneb ta tõesti robotiga. Liigub sihikindlalt, räägib emotsioonitult, tema miimika ja žestid on minimaalsed, intonatsioon monotoonne, pilk liikumatu. Riietusele ei omista ta mingit tähtsust. Eelkõige peab see olema praktiline.

See on „tegude inimene“. Ta on täidesaatja, ei loobi sõnu, ent elu näib talle tobe ja igav. Varem või hiljem langeb ta depressiooni. See on allasurutud tunnete tagajärg.

Mida teha? Avada oma süda, õppida tundma, pöörata tähelepanu oma emotsionaalsele seisundile. See ei tähenda ju sugugi seda, et käiaksegi ringi, süda peopesal. Ent ka suletud süda pole väljapääs.
Tuleb leida tasakaal: võib oma südame avada ja sulgeda vastavalt olukorrale. Nii on tipptunnil bussi oodates õigem jääda „robotiks“. Kuid lähedaste sõprade seltskonnas tuleks end ikkagi avada.

Haige. Kui stress on liiga tugev või pidev, siis ei suuda närvisüsteem puhata ega oma funktsioonidega enam toime tulla. Nii võivad tekkida unetus ning isegi erinevad seedetrakti-, südame- ja nahahaigused. Haige tunneb end pidevalt halvasti ning harjub pikapeale sellega. Ta ei pööra enam tähelepanu oma tervisele, lepib haigusega ning isegi ei ürita midagi ette võtta. Arstid ei suuda sageli haiguste põhjusi kindlaks teha.
Teda võib väga lihtsalt ära tunda, sest ta kurdab pidevalt oma tervise üle — nii otseselt kui kaudselt (kannataja ilme näol ja rasked ohked huultel).

Mida teha? Loomulikult Haige kannatab. Kuid tema seisundis on peidus ka varjatud kasu. Haigus laseb puhata. Üsna sageli — nimelt keeruliste ülesannete lahendamise eel — hakkab Haigel „ootamatult“ halb ning ta on sunnitud kõik tegemised ära jätma.

Sõltlane. Kahjuks saab antud olukorras just sõltuvus (alkoholi, narko- jne) põhiliseks eneseregulatsiooni viisiks. Stressiga hakkama saada aitavad psühhoaktiivsed ained. Sel moel toetub Sõltlane mitte endale, vaid välispidisele abile.
Seda tüüpi inimesed ei armasta vastutust enda peale võtta, nad loodavad teistele. Siin ongi aga lõks: Sõltlane ei sõltu mitte üksnes ainetest, ta on sõltuv ka suhetes. Sõltuvuse negatiivsetest tagajärgedest pole mõtet rääkidagi.

Mida teha? Võtta vastutus oma elu eest enda kätesse. Alternatiiviks võiksid olla jalutuskäigud loodusesse, muusika, massaaž jms. Ehk siis kõik see, mis laseb „tervel moel“ puhata.

Üliaktiivne. Ta on pidevas liikumises. Otsekui oleks endasse ahminud suure linna rütmid, sulandub ta neisse. Teeb nii palju, kui vähegi jõuab. Ning ei suuda kuidagi peatuda. Tema organism oleks nagu unustanud, mis asi on puhkus. Talle näib, et ta magab end välja paari tunniga. Ometi pole see kaugeltki nii — see on vaid puhkuse illusioon.
Üliaktiivset on lihtne ära tunda kiire kõne ja liikumise, aga ka aktiivse žestikuleerimise järgi. Ta elab koloriitset teguderohket elu. Suur osa tema aktiivsusest ei ole põhjustatud mitte tõelisest vajadusest — ta lihtsalt ei suuda peatuda.

Mida teha? Kõik vajavad puhkust. Vastasel korral võib see tervisele hakata. Seetõttu tuleb ka kõige tihedama graafiku puhul ette näha pause. Vaid see, kes hästi puhkab, võib produktiivselt töötada.

Agressor. Stressisituatsioonis muutub ta agressiivseks. Tema raev on kaitsereaktsioon: „Ära tule lähemale!“ Agressor on kergesti ärrituv, irooniline, ta süttib kergesti ja igal põhjusel. Ta otsekui otsiks ettekäänet, et oma emotsioone välja elada. Talle ei ole võimalik meele järele olla, sest ta pole millegagi rahul.
Agressori näkku on tardunud pingeid täis mask. Pilk on terav ja läbitungiv. Sageli on tal kõrge vererõhk ja peavalud.
Agressor on kui laps, kes karjub valu pärast. Peab mõistma aga, et tema agressiivsuse taga peitub ülepinge. Raev on vaid üleväsimuse tagajärg.

Mida teha? Kui Agressor lubab endale lõpuks puhkust — sõidab ehk pikale puhkusele — on tal kohe palju parem.