20.09.2013, 17:10
Beebiblogi: mida naised sünnitamise juures kardavad?
FOTO:
Juba esimaspäeval saab Mari 37 nädalat “vanaks”, mis tähendab seda, et sellest päevast alates loetakse teda õigeaegseks lapseks ja soovi korral võib ta iga hetk välja lupsata. Haiglakott on mul juba pakitud.
Aga tegelikkus on see, et haiglakoti pakkimine on väikseim peatselt sünnitama hakkava naise muredest. Mingid hirmud on kindlasti kõikidel — mõned on üsna ratsionaalsed, teised tunduvad mulle ikka täisdebiilsed. Siinkohal esitlen teile mõned hirmud, millest ma kuulnud olen, mida isegi tundnud olen, või mida kuskilt lugema sattunud olen:
- Valu — No see on vist kindel, et päris ilma valuta see laps sealt välja ei pääse, aga seda hirmu mul miskipärast isegi väga ei ole. Öeldakse, et see on selle pärast, et kuna ma sünnitanud ei ole, siis ma ei tea ka mida karta. No see tundub ainult võit mulle olevat. Ma ei tahagi karta.
- Mida mees näeb — Öeldakse, et naine röögib seal nagu ürgloom, laseb valla oma kehavedelikud ja võib valimatult roppude sõnadega sõimata igaüht, kes lähedusse satub. Paljud kardavad, et nähes sellist ebaseksikat külge oma naises ei suuda mees enam naist samamoodi vaadata kui enne. Olgem ausad, tõepoolest tuleb vagiinast välja kellegi PEA. Ja siis KEHA. Minul jälle seda hirmu ei ole, sest ma olen kindel, et mu jalgevahele Kardo nagunii piiluma ei lähe. Mina ka ei läheks, ausalt öeldes. Ja see, et minu röökimine või kellegi kuu peale saatmine teda hirmutaks… No seda vast ei juhtu, sest ma olen ennegi tema ees röökinud!
Aga noh, ega ma eriti sillas sellest ka pole, et ma ennast kogemata täis lasta võin ta ees, aga see on siiski väikseim mu muredest praegusel hetkel. - Et midagi võib minna/on valesti — Korduvalt olen kuulnud lugusid erakorralisest keisrist, sest lapse südamelöögid on näiteks ootamatult aeglaseks jäänud. Põhjuseid võib tegelikult palju olla, aga see hirm jääb ja ega ta enne üle lähe, kui sünnitus juba õnnelikult möödas on. Kuigi ma ei tea, kas ma kardaksin keisrit rohkem kui niisama loomulikku sünnitust. Keisrit ei tahaks eriti sellepärast, et taastumisaeg on pikem kui sünnitamisel.
Veel võib olla hirm, et midagi juba ON valesti. Et see on juba valesti olnud näiteks 9 kuud ja keegi veel ei tea seda, mis siis, et teste tehakse lapsele ju ikka väga palju. Mul sellist hirmu ka enamasti ei ole, aga ma usun, et kui ma ükskord selle Mari, kes on terve kui purikas, sülle võtan, siis tunnen ma kindlasti ka kergendust. Sest oma silm on siiski kuningas.
Mõned hirmud ja “probleemid” on aga ikka täiesti naeruväärsed.
- Mõtle, kui ma ennast enne korda teha ei jõua? Kui suur on tõenäosus, et lähed sünnitama, ämmaemand kiikab sulle jalgevahele ja tõmbab nina krimpsu. “Eee… Kas te ennast raseerida ei mõista? Suht rõve on seda metsa siin vahtida. Äkki saate selle kuidagi korda ajada, sest NIIMOODI ma küll tööd teha ei saa…”. Või siis haarab sünnituse ajal su karvasest jalast, kiljatab ja laseb selle lahti “IUUU” öeldes.
Ma küll pole ekspert(VEEL), aga ma usun, et kõikidel k.a sul endal, on sünnituse ajal täiesti suva, millised nad välja näevad. Mina, vana loll, lõikasin endale tuka ja sõbranna mainis, et mõtle, kui rõve see tukk võib välja näha, kui ma higine ja rääbakil. Ausalt öeldes — mind ei huvita. Kohe üsna kindlasti ei kraba ma poole sünnituse pealt meigikotti välja ega kuku ennast kohendama.
Milliseid hirme teie tundsite/tunnete? Aburdseid või siis mitte nii absurdseid. Andke teada!
Minu igapäevaheietusi saate lugeda aadressilt http://tahanteada.wordpress.com/, kus halan, rõõmustan ja jutustan tunduvalt rohkem. Eks ikka nii on, kuidas elu käib.