Miks meile meeldib vihata?
Olles jõudnud filmiga “Õnneteraapia” (“Silver Linings Playbook”) alles poole peale, mõistsin: kriitilise pilguga filmide vaatamisest on saanud mu värskeim hobi. Kui tuli koht, kus Bradley Cooper keerutas Jennifer Lawrence’it, naersime hüsteeriliselt, karjudes üheskoos: “Appi! Lõpetage see jubedus juba ära!”
Me vihkasime seda filmi — tõepoolest vihkasime — ja mida enam me õelutsesime, seda paremini end tundsime. Vaatasime filmi lihtsalt sellepärast, et arutada, kui halvasti see meie arust on tehtud.
Kõlab hullumeelselt? Võib-olla pisut, aga naudingu saamine asjade mahategemisest on olnud inimestele omane juba terve igaviku — lihtsalt nüüd ei tee me seda enam ainult filmidega, vaid ka raamatute, muusika ja inimestega.
Näiteks, joome kuulsa brändi kohvi, samal ajal hädaldades, kui ülehinnatud see on. Või teine variant: hoiame end kursis endise sõbranna eluga, et saaksime tema ebaõnne (või kaalutõusu) üle salaja rõõmustada.
Eksperdid väidavad, et sõpradega koos vingumine lähendab meid. “See on üks parimaid viise, kuidas sõprust tugevdada,” ütleb Bowling Greeni ülikooli professor Montana Miller.
Ent sellisel vihkamisel ka teisi põhjuseid. Näiteks aitab kaaslaste elu mahategemine meil end paremini tunda. “Naudingu ja tülgastuse kombineerimise juures on midagi mõnutekitavalt head,” usub ka popkultuuriprofessor Robert Thompson.
Õelutsejate tähetund
Pidev kiitlemine või viimase tähemärgini läbimõeldud staatuseuuendused on saanud vältimatuks osaks meie igapäevaelust. Need on aga viljakas pinnas teiste elu kallal ilkumiseks.
Minevikus oleksime vaadanud sarja “Honey Boo Boo” ja seda salaja mõttes kritiseerinud, tänapäeval aga avaldame avalikult arvamust (tere, Twitter!).
Me tunnistame igaühele, kes kuulata viitsib, kuidas töötamise, sõpradega hängimise, trennis käimise ja kõige muu meeldiva kõrvalt veedame vabatahtlikult aega, tegeledes asjadega, mida tegelikult vihkame. Millal muutus selline käitumine piinliku asemel vastuvõetavaks… või isegi normaalseks?
Vihkamine = armastus?
Ajal, mil kõik meie tegemised on avalikult nähtavad sotsiaalmeedia või blogimise kaudu, ei soovi keegi paista pinnapealse ega kurjana, või mis veelgi hullem — jääda värsketest trendidest ilma. Vihkamisest on saanud uus irooniavorm — viis, kuidas näidata, et tead, millest räägitakse, kuid hoidud samal ajal selle naeruvääristamisest. Eriti kui sulle tegelikult meeldib miski, mida teised ei salli.
Tõepoolest, miks tunnistada, et sulle tegelikult meeldib idee internetikohtingutest? Või et “Õnneteraapia” oli sinu arvates tegelikult armas ja nauditav film? “Tänapäeval pead silma paistmiseks olema kriitiliselt meelestatud kõige suhtes,” räägib New Yorgis tegutsev koomik Asie Mohtarez. “Vastasel juhul oled lihtsalt igav.”
Seda kõike lähemalt vaadates mõistame, et piir iha ja jälestamise vahel on sageli hägune. Näiteks, kellegi teise eduka karjääri või hästi toimiva suhte vihkamine tähendab, et me ei pea seisma silmitsi enda luhtunud eesmärkidega või faktiga, et me ise ei teinud seda Oscari-väärilist linateost.
Lõppude lõpuks võib vihkav suhtumine viidata hoopis millelegi, mis meile meeldib. Nagu Hollywoodi stsenarist ja režissöör Nell Scovell ütleb: “Nagu sakutasid 2. klassis tüdrukut hobusesabast, on ka filmi kritiseerimine üks viise öelda, et see meeldib sulle, aga sa pole piisavalt julge, et seda tunnistada.”
