Mees mõtiskleb: kas me oleme koos elamiseks valmis?

Olen olnud koos oma kaaslasega alates jaanuari algusest. Alates jaanuari algusest oleme veetnud koos kõik nädalavahetused peale kahe ning lisaks sellele ka mõned päevad/õhtud/ööd nädala sees.

Läbisaamine on meil ideaalne ja minu plussid/miinused täiendavad tema plusse/miinuseid ning vastupidi. Nädalavahetustel (ja vahel nädala sees) perekonda mängides on meil rollid paigas — minule meeldib enda järgi koristada ja kord (jah, selliseid mehi on ka — selle asja vastuseks on hea kodune kasvatus lapsepõlves) ning naisele süüa teha ja teinekord vastupidi. Kumbki meist lapsi ei soovi ega planeeri.

Suurim tüli seni illustreerides on olnud analoogne, et “su jalanõud olid riiuli teisel real, kuigi need oleksid pidanud olema kolmandal“ — ehk ühesõnaga suhteliselt olematud, sest mõlemad oleme veidi budistliku mõttemaailmaga inimesed, kellel on omamoodi filosoofia antud asja(de) suhtes.

Magamistoa kogemus on fantastiline ning hämmastav ja iga korraga läheb aina paremaks, endiselt.

Ja lisaks kõigele sellele suudan ma uuesti ja taaskord temasse ära armuda — erilisuse tunne pole pärast umbes aastat kadunud ning tema kõrval ärkamine on päeva kõige parem osa.

Millal oleks antud olukorras õige aeg kokku kolimiseks?