"Kukleid küpsetab meie peres ainult isa!"
Minu isa oskab gümnaasiumi matemaatikaülesandeid — keemiaülesandeid ka! Oskab patse punuda ja kui ema oli kunagi pikka aega välismaal, punus ta mulle igal hommikul kaks pehmet ja karvast patsi. Ta oskab oma muheda ja tasakaaluka olekuga igasugu pinged maha võtta. Oskab maja ehitada, tomatisuppi keeta, teha kõike võimalikku ja võimatut arvutitega (isegi kõvaketastega midagi). Ta oskab majapidamistöid, mida te võib-olla üldse erilisteks ei pea, aga tema omapära on see, et ta tõesti ka teeb neid (kui v ä g a vaja on). Loomulikult oskab ta autot juhtida ja on seejuures üsna seaduskuulekas juht. Tema üks erilistest annetest lööb välja siis, kui ta korvpalli mängib ja kui ta oleks sama pikk kui Martin Müürsepp, oleksid nad võibolla koos NBAs skoorinud. Veel oskab ta bridži mängida, luuletusi kirjutada, Tõnu Aava häälega peast onu Remuse jutte lugeda ja vahva sõdur Švejki raamatut tsiteerida …
Minu arvates on juba põhjust kade olla, ja ma ei ole veel lõpetanud.
Minu isal on kõrgelt arenenud ettenägelikkus. Teiste sõnadega, ta oskab ennustada. Ma toon näiteid. Näiteks, kui keegi perekonnas kahvli või noa maha pillab, ütleb isa: „Täna tuleb Rein külla,“ ja hämmastav küll, mõne aja pärast astubki onu Rein uksest sisse. Ükskord pillas ema panni maha ja isa ütles: „Täna onu Rein külla ei tule.“ Ja tõesti, sel õhtul Rein ei tulnudki. Või siis teine näide. Kui me sõidame suvel vanaema poole, ütleb isa: „Pange tähele, memm on kindlasti Napoleoni kooki teinud.“ Ja muidugi oligi vanaema just seda kooki teinud — ta teeb muide alati. Vahel ütleb isa: „Pange tähele, täna õhtul ma teleka eest ei tõuse,“ ja ta ei tõusegi, vaid vaatab pisut aega ja jääb siis magama. Samuti läheb isa ennustus alati pihta siis, kui ta ütleb: „Seekord me Bingo Lotoga ei võida.“ — Me ei ole kordagi võitnud. Eesti koondise mänge jalgpallis ei julge ta üldse vaadata. „Sest alati, kui ma vaatan, nad kaotavad,“ ütleb ta ja käsib emal endale iga natukese aja tagant skoori öelda, ning tammub ise teises toas närviliselt edasi-tagasi. Kui ta vastu ei pea ja siiski piilub, siis nad kaotavadki.
Usun, et ettenägelikkusest aitab.
Aga on siiski veel üks oskus, millest ma pean tingimata kirjutama. See pole küll inimkonna mõistes ebatavaline, aga isade kohta on see (meie arvates) küll ebatavaline oskus. — Nimelt, ta oskab rosinakukleid küpsetada! Nende küpsetamisega tegi ta algust siis, kui ema oli kaks korda ebaõnnestunud ja tõstnud lauale pisikesed ja kahtlaselt kõvad asjad. Isa luges kokaraamatut, sidus põlle ette ja asus tegudele. Ta kuklid tulid kohevad ja tihedalt rosinatäpilised. Pärast neid esimesi Karlssoni stiilis kukleid taandus ema aupaklikult ja häbelikult ning meie vennaga saime sellest aru nii, et see on ikka väga kõva sõna. Nüüd teeb kukleid ainult isa. Pealegi üsna sageli. Võib-olla isegi sagedamini, kui see meie vöökohtadele kasulik oleks.
Ma võiksin ta oskuste ja vooruste loetelu jätkata, aga peale kõige selle, mis ma eespool kirja panin, on mu isa ka humoorikalt tagasihoidlik. Usun, et isegi seda kirjatükki lugedes ta ainult naeratab häbelikult ja ütleb, et ma olen kõvasti liialdanud ja pool juurde pannud.
