Uhke tütar: isa on olnud mulle nii lapsevanema, mängukaaslase, nõuandja, õpetaja kui sõbra eest

Minu isa on minu jaoks olnud alati Isa suure tähega. Temas on kõik, mida üks laps oma isalt soovida võib — loomingulisus, rõõm, elutarkus, lapselik mängulisus. Ta on alati olnud mulle nii lapsevanema, mängukaaslase, nõuandja, õpetaja kui ka sõbra eest. Ta on andnud mulle võimaluse kasvada inimesena, õppida iseenda vigadest, samas alati olemas olles. See on miski, mida mina ning ka paljud teised tema juures alati imetlenud oleme. Oskus reageerida ning käituda vastavalt olukorrale. Olla just-kui meri, vahel vaikne ning lohutav, vahel tormine või hoopis mänguline…

Kuid lisaks suurepärasele iseloomule on tal ka väga terav mõistus ning kuldsed käed. Ta on üks neist inimestest, kelle mõttejooks ei paista mitte kunagi peatuvat. Alati sünnivad uued, originaalsed ning põnevad ideed ja lahendused, millest pika kaalutluse järel valitakse välja parimad ning seejärel asutakse ellu viima. Rahulikult, kiirustamata, kõike arvutades  ja seejärel paberile joonistades. Sellistel hetkedel võib teda näha kell viis hommikul, kohvitass ühes käes, pliiats teises, midagi kritseldamas. Vahel ta suunab oma pilgu kaugele-kaugele, kuhugi kuhu mitte keegi teine ei näe ning seejärel läheb kõik edasi sama rada pidi. Ikka kohvitass ühes, pliiats teises käes.

Tema käed on ehitanud riiuleid ning kappe, mis meenutasid oma kujunduselt uhkeid losse ning maju, kuhu oli nii hea õhtul kõik oma raamatud ning mänguloomad ritta seada. Ta on ehitanud mulle kuninglike voodeid, millest üks oli lausa kahekorruseline ning hõivas suurema osa minu toast. Kõike seda mind kaasa haarates, õpetades ning lõbustades. Isa, kes on ka väga hea joonistamises, on joonistanud jääkarusid ning hunte minu referaatidesse ning raamatutesse aga ka toa seintele.  Viimastel aastatel on ta aga usinalt ehitanud oma emale maja ning aidanud teda puid lõhkudes, sauna küttes, torusid parandades, samal ajal aga alati olemas olles oma imelisele naisele ning lapsele.

Minu isa on ka väga hea kokk ning jutustaja ja selle tõttu sõprade seas väga hinnatud. Supid ning praed tekivad just-kui võluväel ning ma pole kunagi maitsnud paremat lihasuppi või singiga praetud kartuleid, kui neid teeb minu isa. Kõige paremad on aga need õhtud, kus kogu perekond on jälle koos ning süüakse isa valmistatud jumalikke pannkooke, mis sugugi ei jää alla parimate vanaemade omadele ning vesteldakse kõigest. Sellistel õhtutel ei puudu kunagi jutud tähtedest ning universiumist, uutest raamatutest ning filmidest ja põnevatest tööseikadest.

Ka nüüd, elades kaugel vanemate kodunt on hea aeg-ajalt telefonitorus või Skypes vesteldes kuulata tema toredaid ideid ja pajatusi uutest leiutistest, saada nõu või jagada mingeid huvitavaid artikleid, videosid ning pilte. Täpselt nagu lapsepõlves, ainult teemad on hoopis teistsugused. Sellistel hetkedel ma mõtlen, et selline on minu isa ning tunnen uhkust ja rõõmu, et ta on mul alati olemas olnud!