Ema: kardan, et mu poeg sõidab end purjus peaga surnuks ja ma ei saa teda kuidagi takistada...
Ühes loos rääkis poisi isa, et oli last korduvalt noominud. Lugesin kommentaare ja seal oli öeldud, et vanemad ise on ka süüdi, et midagi ei teinud. Pole ammu nii vihastanud. Kui ikka laps on täiskasvanu, mis sa siis teed?
Mul on 19aastane poeg. Oleme mehega kasvatanud ta üles nii hästi kui oskasime. Panime ta juba kuueaastaselt muusikakooli. Kui ta sellest tüdines, olime nõus, et ta hakkab hoopis spordiga tegelema. 12aastaselt tuli tema jalgpallimeeskond maakonna meistriks. Tal oli soe kodu, piisavalt taskuraha. Vajadusel karistasime teda. Seda ei olnud kunagi, et lubaks tal kõike teha. Ometi hakkas ta teismelisena rohkem pidudel käima ja meie sõna enam ei kuulanud. Ikka kuulsime, et kuskil peol jõi liiga palju ning läks kaklema. Pidime käima vahel ka koolis direktori kabinetis vestlemas poja teemal. Teda taheti kehvade hinnete pärast välja visata.
Poeg jättis kooli pooleli: ma lihtsalt ei viitsi
Sundisime teda siis iga õhtu maha istuma ja meiega koos õppima. Tundus, et hakkab paremini minema, aga nii see vaid tundus. Põhikooli lõpetas ta suurte pingutustega õnneks ära ja läks kutsekasse, mis asub kodust veidi kaugemal. Seal pidas ta vastu aasta. Põhiline vabandus oli, et ta lihtsalt ei viitsi. Tuligi siis koju tagasi ja läks siinsesse tehasesse, kus tehakse katusekive. Palk on üllatavalt normaalne. Mina müüjana teenin temast tunduvalt vähem.
Eluviis tal ei paranenud. Pole paranenud siiani. Käib sõpradega väljas, joob. Temalgi on BMW, sest see auto lihtsalt sõitvat kõige kiiremini.
Mõtlen pidevalt, mida saaksin teha, et kõik see muutuks. Aga samas on ta vaid 19aastane. Ma ei saa eeldada, et ta juba täpselt teaks, mis elult tahab. Ei saa talle ka ette öelda, et mine õpi veel midagi. Mine otsi parem töö, loo perekond.
“Vahel ikka sõidan purjuspäi…”
Selliseid noormehi on palju, kes lihtsalt oma elu põletavad. Neile meeldib, et kodulinna tibid neist väga hästi arvavad. Nad on kõvad mehed, kellega kõik suhelda tahavad. Pärast seda Haapsalu õnnetust küsisin pojalt, mis tema selle arvab. Ta ütles, et loll oli see poiss, et joogisena sõitma läks. Kas sina siis ei tee seda kunagi? Poeg ütles, et on tulnud ette, aga pigem harva.
See paneb muretsema „pigem harva” ei ole mingi vabandus. Piisab vaid ühest korrast ja ongi kõik. Umbes viis aastat tagasi sõitis üks kohalik noormees end surnuks. Oli terve öö pidutsenud ja hakkas siis koju sõitma. Põrutas metsa vahel ühes kurvis lihtsalt välja. Surm oli silmapilkne. Sellised eeskujud siis..
Kui keegi teab mõnda nippi, kuidas täiskasvanud poega paremini kantseldada kui mina oskan, on nõuanded teretulnud. Praegu saan vaid ohata ja loota, et seda „pigem harva joogisena sõitmist” tulebki üliharva ette.
