09.12.2013, 22:00
"Tugiisiku abita poleks ma narkosõltuvust kontrolli alla saanud ja mustast august välja ronida suutnud!"
FOTO:
Asenduskodudest ellu astuvatel noortel napib teadmisi, oskusi ja kogemusi ise hakkama saamiseks. Veel hullem on olukord nende noortega, kes pole olnud n.ö musterlapsed ja on sattunud näiteks sõltuvuse küüsi või kummitab neid kriminaalne minevik. Kuid nemadki vajavad abi, rohkemgi veel kui me aimatagi oskame…
Tugiisik Kristal on asenduskodulaste, kinnipidamisasutustest pärit noorte ja sõltlastega töötamise kogemust küll ja veel. Ta kinnitab, et sõltlaste rehabilitatsioon ja ühiskonda tagasi toomine on märksa odavam kui noori ühest kinnisest asutusest teise saata, kus meie kõik nende ülalpidamise kinni maksame.
Krista üheks paljudest klientidest on noor, kes sattus asenduskodusse üsna varases eas. Seal tegi ta tutvust narkootikumidega ja pikapeale kujunes välja tõsine sõltuvus. Alaealisena mõisteti ta kuriteos süüdi ning saadeti mitmeks aastaks trellide taha. Seal tuli tal vahendeid valimata võidelda oma elu eest! Vanglas sai ta täisealiseks, mis tähendab, et tagasiteed asenduskodusse enam ei olnud — seal saavad täisealisena elada vaid need noored, kes käivad koolis. Ehk kui kõnealune noor vanglast välja sai, ei olnud tal mitte kuhugi minna. Tal pole vanemaid, õdesid-vendi ega teisi sugulasi, kellelt võiks abi paluda. Ta leidis end tänavalt, peavarjuta, tööta, võlgades. Tal polnud inimesi, kes annaks talle voodikoha või juhendaks, kust alustada tööotsinguid. Tal olid nii suured võlad, et nendest välja rabelemine tundus lootusetuna. Kuid ta oli kuulnud, et teda peaks aitama kohalik omavalitsus. Sealne töötaja soovitas tal ise oma eluga hakkama saada, nemad teda aidata ei saa. Loomulikult ei olnud niigi madala enesehinnanguga noorel sellise suhtumise peale enam mingit soovi teist korda selle asutuse uksest sisse astuda ja sealt abi paluda.
Ainsad inimesed, kes tema ümber olid ja kellele ta võiks sellises olukorras helistada (kui tal on raha, et kõneaega osta), on sarnase taustaga, omasugused. Neist tavaliselt abi ei ole. Noorel pole olnudki võimalust teistsuguse eluga ja teistsuguste inimestega tutvuda, ainus elu, mida ta teab ja tunneb, on lastekodusüsteem ja vanglamaailm, kuid seal õpitakse teistsuguseid tarkusi, mitte neid, mida elus hakkama saamiseks tegelikult vaja läheb. Sellele ja paljudele teistele noortele on varasest lapsepõlvest peale korrutatud — sa oled mõttetu, sind pole vaja, sa oled pätt, sa oled sõltlane, sinust ei saa asja. Ta pelgab tavaliste inimestega suhtlemist, sest arvab, et talle on otsa ette kirjutatud tema minevik ja patud. Ta ei julge poes müüjaltki abi paluda, jätab pigem vajaliku asja ostmata, sest pelgab — äkki öeldakse halvasti, äkki müüja saab aru, kust ma tulen ja mida ma teinud olen.
Kui ta imekombel leiabki omal käel endale ameti, on see töö ränkraske ja vähetasustatud. Keegi ei tule kogemusteta ja kahtlase minevikuga noorele lihtsat ja hea palgaga tööd pakkuma. Ta käib varahommikust hilisõhtuni tööl, kuid palka saab ta imevähe ning sellest vähesestki võtavad kohtutäiturid suurema osa endale. Ta ei alusta oma elu mitte nullist, vaid sügavast miinusest. Esialgu tuleb miinus tasa saada, st võlad ära maksta ja alles siis saab hakata endale n.ö rasva koguma. See on väga raske ülesanne ja tekitab väga tihti lootusetuse tunde, sest väljapääsu justkui polegi. Noor ei tea, kuidas koostada kuueelarvet. Ta ei oska mõelda sellele, et esiti tuleb maksta ära üür ja kommunaalid, seejärel võlad, siis planeerida kuu toiduraha ning alles selle, mis üle jääb, tohib kulutada maiustustele, alkoholile, sigarettidele või kinopiletitele. Nii need võlad kasvavad, kuni ainus väljapääs sellest õudusest on järjekordne narkootikumidoos.
Et oleks keegi päriselt olemas
Et ta hakkama saaks, on tema kõrvale vaja tugiisikut. Just sellised noored on need, kellega Krista igapäevaselt tegeleb. Tugiisiku ja noore vahel on esmalt vaja tekitada usalduslik suhe. Selleks, et oleks võimalik jõuda tõeliste probleemideni ning nende lahendamisega otsast pihta hakata, peab noor julgema oma tugiisikule rääkida, mis seis tegelikult on. Usalduse tekitamine ei ole lihtne, sest need noored on elus liiga palju haiget saanud. Esiteks on nende vanemad neist loobunud, teiseks on neid solgutatud ühest asenduskodust teise, võib-olla ka ühest asendusperest teise… Iga kord, kui neil on tekkinud usaldus- ja kiindumussuhe, on neid alt veetud.
Kui suhe tugiisiku ja noore vahel on tekkinud, saab hakata edasi vaatama. Esimene ülesanne on tavaliselt noorele elamispaik leida. Seejärel tuleb hakata tööd otsima. Kuidas seda teha, kust üldse alustada, kelle poole pöörduda? Kuidas koostada CV-d ja kirjutada motivatsioonikirja, kuidas sõlmida kokkuleppeid ja neist kinni pidada, näiteks õigeks ajaks tööle jõudmine ja seal terve päeva jooksul ka püsida ja tööd teha. Kuidas jõuda kompromissile, kuidas koostada eelarvet, kuidas saada jagu oma võlgadest? Noored ei tea, et on olemas võlanõustajad, kelle poole saaks abi saamiseks pöörduda. Kui teavadki, nad ei julge just eelpoolkirjeldatud murede pärast neilt nõu küsida. Tugiisik on see, kes aitab leida õigeid inimesi, kes saavad ja oskavad aidata. Ta läheb mureliku noorega, kes ise võõra inimese juuresolekul sõnagi suust ei saa, esialgu kasvõi töövestlusele kaasa. Järgmine kord teeb noor selle sammu juba ise. Kui on poest vaja kreemi osta, läheb tugiisik noorega koos poodi ja näitab, kuidas müüja käest abi paluda, et noor homme julgeks seda ise teha. Kui küttepuud saavad otsa, aga korteri seinad on jääs, saab ta helistada oma tugiisikule, kes juhendab, kust puid saada või suure häda korral toob talle need ise kohale.
Kõige tähtsam roll tugiisikul ongi noore jaoks olemas olemine. Noor peab teadma, et tema elus on keegi, kellele ta võib võtta kõne, kui käes on suurem või väiksem kriis. Kui on vaja küsida, milline buss sõidab punktist A punkti B, või kui olla on nii raske, et uus narkootikumidoos on juba valmis pandud. Kristale on korduvalt helistanud noored just siis, kui süstal on juba pihus, ka keset ööd… Krista kuulab ära ja sellest tihtipeale piisabki. Ta ei anna hinnanguid ega õienda, vaid õpetab, kuidas iseseisvalt elus toime tulla. Mis peamine — ta kuulab. Neil noortel ei ole kedagi teist, kes kuulaks. Teadmine, et kedagi huvitab ja keegi tahab päriselt aidata, annab jõudu ja meelekindlust august välja tulemiseks, edasi minekuks ja kainena püsimiseks.
Mis saab noortest, kes jäävad abita?
Noored, kellel ei ole tugiisikuid ja tugivõrgustikku, on väga lihtne saak kurjategijatele. Selliseid noori tõmmatakse inimkaubandusse ja prostitutsiooni, neid meelitatakse narkodiileriteks, nad varastavad. Põhjus? Need on katkised lapsed. Neid ei ole hoiatatud sääraste ohtude eest ja mis kõige kurvem — neil ei ole millegagi riskida ega midagi kaotada. 5000 eurot kätte ja reis Hispaaniasse kõlab palju fantastilisemalt kui veel üks öö juhututtava diivanil külmetades ja nälgides. Muidugi ei ütle keegi neile, mis võib olla tagajärjeks, aga sellele noorele tundub taoline pakkumine elu parima võimalusena!
Palju odavam on selliseid juhtumeid ära hoida noortele kvaliteetset tugiteenust pakkudes, kui pärast tagajärgedega tegeleda. Meile on kasulikum ja odavam kasvatada noori, kes käivad tööl ja elavad normaalset elu, kui neid, kes lõhuvad, varastavad ja tapavad ning kelle peale kulub vanglas igas kuus üle 1000 euro.
Loos kirjeldatud noorel läheb täna hästi. Ta on Krista abiga oma elu enam-vähem joonele saanud. Tal on töö ja pikaajaline püsisuhe, ta maksab korralikult oma võlgu tagasi, ta suudab oma sõltuvust kontrolli all hoida ja poes käimine ning igapäevatoimingute tegemine ei tundu enam ületamatu raskusena. Võlad ja kriminaalne tulevik teda enam ei ohusta. Ta on enda ümber leidnud veel inimesi, kellega ta saab jagada oma muresid ja mis peamine — rõõme ning kes rõõmustavad temaga koos. Taoliste edulugude peale ütlevad tugiisikud, et selle pärast nad seda teevadki — üks hing on tagasi elule aidatud ja see on parim preemia selle raske töö eest!
