Väiksest saati vanemateta

Merlin pani juba õige pisikesena tähele, et ta isa armastab pudeleid põhjani juua, küll aga ei meenu talle ühtegi korda, mil isa temaga koos olles purjus oleks olnud. Kui tüdruk oli 3aastane, leidis ka ta ema tee alkoholi juurde. “Ta lihtsalt oli ja kadus, oli ja siis ühel hetkel jälle kadus,” kirjeldab Merlin tsükleid, mis võtsid temalt emaliku hoolitsuse. Et tüdruku vanemad elasid lahus ja kodus kasvas temaga vaid kaks õde, olid lapsed pikki päevi või suisa nädalaid omapäi. Merilini vanem õde, kes oli tollal alles algklassilaps, võttis vastutuse nooremate õdede eest enda õlgadele.

Ka sina saad aidata!
Sinagi saad anda oma panuse tugiisikuteenuse jätkumisele ja anda võimaluse asenduskodust lahkuvatel noortel nõu ja abi saada!


Helistades numbril 900 8830 annetad 5 eurot


Helistades numbril 900 8838 annetad 10 eurot


221049649748 — “Astume koos ellu”


Aitäh!

“Puudust me siiski kannatama ei pidanud,” tõdeb Merlin, et tänu tähelepanelikele naabritele ja peretuttavatele olid neil alati kõhud täis ja riided seljas. Ainus, mida polnud, oli ema, kes oleks neid hoidnud ja valvanud ning võtnud enda peale olulisemad lapsevanema kohustused, nagu näiteks kooliealiseks saanud lapse koolipanek. “Mind pani kooli mu vanem õde,” tõdeb Merlin, et ta vanem õde võttis enda peale kordades rohkem vastutust kui üks 3. klassi laps tegema peaks. Kolmandas klassis jäigi õde istuma, sest kui lasteaias käiv õde oli haige, ei olnud alati naabritädi või tuttavat võtta, kes lapsega tegeleks, nii et koolitüdrukul polnud muud varianti kui koolist koju jääda ja õega olla.

Uus elu asenduskodus

Kui Merlin sai kaheksa, viidi kolm õde koos emaga kriisikodusse ja see toimus peamiselt sugulaste initsiatiivil, kes laste käekäigu pärast suurt muret tundsid, ent polnud võimelised oma perre kolme tütart juurde võtma. Paraku ei näidanud ema üles mingisugust huvi oma elu n-ö joonde ajamise suhtes ning tüdrukud kolisid kolmekesi vastvalminud Keila SOS Lastekülla. Seal algas Merlini elus täiesti uus peatükk…

“Mul oli lastekülas pereema, kes on mulle tänase päevani ema eest,” naeratab Merlin. “Olin seal põhikooli lõpuni ning omandasin selle aja jooksul kõik eluks vajalikud oskused, mida ma oma algsest kodust kaasa ei saanud. Mis peamine, ma sain end arendada, sain sotsialiseeruda ja olla sealjuures mina ise.” Merlinil jagub ainult kiidusõnu ka tolleaegsele külajuhile Sven Kreekile, kes olevat olnud isaeeskujuks kõigile sealsetele lastele. “Ta oli soe inimene ja hea sõber kõigile lastele,” on ta õnnelik, et ei jäänud õrnas eas ilma ka mehe nõust ja jõust.

Pärast põhikooli kolis tüdruk Tallinnasse noortekodusse ja sai endale ka usalduskasvataja, kes oli tema jaoks vajadusel alati olemas. “Usalduskasvataja on suures osas nagu tugisiik, aidates noorel koolis hakkama saada, vajadusel tööd leida ning rahaasju korraldada ning on samal ajal ka moraalseks toeks ja tugevaks õlaks. “Mulle oli tollal nii oluline, et keegi minusse usuks. Teadsin isegi, et olen jäärapäine, aga seadsin endale suuri eesmärke ning ei tahtnud kuulda ka, et ma neid ei saavutaks,” räägib Merlin. Kui põhikool oli seljataga, tuli hakata mõtlema,mida edasi teha. Selleks ajaks oli näiteks külal uus juhataja, kes soovitanud tüdrukul otse kutsekooli minna, sest “ta ei saavat gümnaasiumisse niikuinii sisse”. Merlinit ajas selline suhtumine vihale. “Mis mõttes ei saa, mõtlesin ma siis. Muidugi saan!” Tüdruk asus õppima Järveotsa Gümnaasiumis, kuid otsustas poole aasta pealt siiski hoopis Sisekaitseakadeemiasse astuda. Kõigi nende sammude ajal olid talle toeks usalduskasvataja ning lasteküla pereema. “Nad ei kahelnud minus hetkekski, nad uskusid, et ma saan sellega hakkama,” rõhutab ta, et asenduskodu lapsed on kõigeks võimelised — natuke usku annab neile lihtsalt vajaliku enesekindluse! 

Noor vajab eelkõige tuge ja julgustust

“Noortel on vaja kedagi, kes neile tuult tiibadesse annaks ja nende unistustesse ja soovidesse usuks,” rõhutab Merlin. “Nad tunnevad end niigi oma mineviku tõttu ebakindlalt ja seda suurem on vajadus end tulevikus tõestada. Vähe on neid, kes suudavad omal jõul edasi minna ja end arendada, suurem osa vajab siiski kedagi, kes neisse usuks ja tugiisik on selleks suurepärane inimene.” Naise sõnul on kõige kurvem see, kui asenduskodu noortele õpetataksegi abitust ja rõhutatakse, et oma tausta tõttu on nad justkui teisel pulgal nii tööturul kui koolis. “Kui käisin asenduskodudes külas, selgus ühes väikelinnas, et lapsed said rõivapoest riideid soodsamalt, kui ütlesid, et on asenduskodust pärit. Kauplusel oli asenduskoduga tõesti selline kokkulepe, aga miks mitte teha seda diskreetselt — miks üldse õpetada noorele, et kuna ta tuleb asenduskodust, siis peavad tal olema mingid eelised ja privileegid? Miks me ei taha neile õpetada, et nad on võrdsed kõigi teistega?“ 

Täna panustab Merlin iga päev lisaks oma põhitööle ka asenduskodudest ellu astuvate noorte heaks ja seda nii noortealgatuses Ühise Eesmärgi Nimel, mis keskendub nii asendushooldusel olevate noorte kui sealt elluastuvate noorte küsimuste ja probleemide lahendamisele kui Eesti Asenduskodu Töötajate Liidus. “Tunnen, et kuna minusse on nii palju panustatud, siis ma tahan midagi tagasi anda,” ütleb ta. Ühtlasi soovitab naine ka kõigile praegustele ja endistele asenduskodu noortele tugiisikuks hakkamise võimalust. “Kuna nad on ise selle tee läbi käinud, on neil kergem end noortega samastada ja probleemile sarnase nurgaalt läheneda.”

LOE KA:

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid