Koolist ja lastekodust välja visatu: häbi on tunnistada, et sõin ainult keedumakarone ja nüüd on needki otsas...
Tol hetkel oli väljas külm detsembrikuu ja Tarmo mõistis, kui ränga vea ta teinud oli. Kuna Tarmo oli lastekodus kasvav täisealine, kehtisid talle teatud reeglid. Nimelt peab noor elamiskoha kindlustamiseks asenduskodus käima koolis ning koolitee katkedes ei ole võimalik lastekodul teda enam aidata, kuna riik teda enam ei toeta. Seega pidi ta kahe nädala pärast oma lastekodutoast välja kolima. Kasvatajatele teatas ta tähtsalt, et ta tahabki ära minna ning mingit abi ta ei vaja — ta saab ise suurepäraselt hakkama! Tarmo kolis oma sõbra juurde ning lõputud peod saidki jätkuda.
Selgus, et noorel pole süüa muud kui keedetud makaronid, tööd ei ole, „sõprade” juures tegelikult elada ei tahaks, aga mujale pole minna. Elluastumise toetust polnud noor taotlenud, kuna pensioniamet tahtis mingit paberit ja Tarmo ei saanud hästi aru, mis paberit veel nõutakse. Niimoodi jätkates oleks ta võinud lõpetada alkohooliku või isegi kodutuna. Tarmo, nagu paljudel asenduskodust lahkunud noorte enesehinnang on väga madal ning usk elusse ja meeldivasse tulevikku on imepisike. Kasvataja, kes seda teadis, suutis Tarmo käest välja meelitada veel hulga keerukaid probleeme, mida noor üksi ületada ei suutnud.
Tänu tugiisiku abile on noorel tugivõrgustik kohaliku omavalitsuse, lastekodu kasvataja ning sotsiaaltöötaja näol, noor on saanud uue elukoha, käib tööl ning ei vaja toimetulekutoetusi.
Loe lisaks:
