Iga kord enne lapse juurde minekut pesen käsi. Kui vahepeal puutun midagi, mis tundub mulle räpane (telefon näiteks, nutitelefoni ekraan pidi olema räpasem, kui avalik käimla), siis pesen uuesti käsi, mähkmeid vahetades pesen mitu korda käsi jne. Kui lapse ükspäev õuest tuppa tõin, ei jõudnud ma endal jopet ära võtta, vaid võtsin enne lapse riidest lahti ja panin ta voodisse, et ta edasi magaks, aga mu jope varrukas puutus vastu lapse voodilina ja loomulikult pidin ma voodisse uue lina panema. Kraanikausi segistit, ukselinke jms tahaks pidevalt desinfitseerida, neid ei julge ka muidu puutuda. Ma ei julge last elutoa diivanil toita, sest seal istutakse ju samade riietega, millega väljaski käiakse, lisaks ronib seal ju kass oma mustade käppadega… Ma tean, et see pole normaalne, aga lapsel on juba olnud soolenakkus ühe korra (laps on 2kuune) ja see teeb mind eriti ettevaatlikuks.

Kirjutage, kuidas teie käitute, kui kodus on väike beebi, just selle puhtuse ja kätepesu kohapealt?

Pole mõtet soovitada, et mine psühhiaatri või psühholoogi juurde, olen seal käinud ja diagnoosigi saanud. Miks ma siia üldse kirjutan? Ilmselt on mul lihtsalt vaja lugeda ja veel kord kinnitust saada, et kõike pole vaja hullumiseni puhastada-desinfitseerida… Ma lihtsalt muidu ei suuda seda kuidagi endale selgeks teha.