16.12.2013, 22:30
Lastekodulaps: tugiisiku toeta oleks ma oma beebist ilma jäänud ja elaksin tänaval
Pilt on illustreeriv
FOTO:
Naistekale räägib oma loo Triinu, kes ei tea, mida tähendab elada turvalises ja kindlas kodus — ta on kogu oma teadliku elu jooksnud erinevate turva- ja lastekodude vahet. Asenduskodust pidi ta täisealiseks saades lahkuma, ta jäi rasedaks ning oleks sünnitusmajas oma beebist äärepealt ilma jäänud. Õnneks aitas tugiisik Marika ta joone peale, kuid selle aasta lõpus saab tugiisikuteenuseks mõeldud raha otsa ning Marika ei saa enam Triinule toeks olla…
“Esimest korda sattusin turvakodusse, kui olin viieaastane ja olin seal peaaegu kolm aastat. Seitsmeseks saades läksin elama oma tädi juurde, kus sain vahelduva eduga elada umbes kaheksa aastat. Tädipojaga ma läbi ei saanud, sest ta mõnitas ja peksis mind, seetõttu viibisin ma ka tol ajal tihti turvakodus. Lugesin kokku — turvakodus olen kokku olnud 29 korda, üks kord ka koos oma lapsega. Ja kahes erinevas lastekodus.
Päriselt jäin lastekodusse 13aastaselt. Olin veendunud, et mind pole kellelegi vaja ja seal mind ei taheta ning põhjustasin oma käitumisega olukorra, kus sealsed kasvatajad minuga enam toime ei tulnud. Minu kõrvale hakati juba siis otsima tugiisikut. Algul hirmutati, et kui ma normaalselt käituma ei hakka, siis tuleb üks suur ja tugev naine mind valvama, nagu karistuseks! Aga tuli välja, et Marika on väga tore ja hea inimene! Ma ei oskaks paremat tugiisikut ette kujutadagi! Kuid Marikast hoolimata olin ma ikkagi paha laps edasi. Näiteks öeldi, et kell 10 peab kodus olema, aga mulle see ei sobinud ja kadusin paariks päevaks üldse ära.
Täisealiseks saades pidin lastekodust lõplikult lahkuma. Sealtkaudu üüriti mulle korter, kus sain mõne kuu elada. Siis aga leidsin endale poisi ja kolisime teise maakonda. Marikaga ei suhelnud me tol ajal umbes aasta. Ma jäin rasedaks, mõne aja pärast kadus lapse isa — ta lihtsalt ei tahtnud ühel hetkel enam last. Olin siis viiendat kuud rase ning me olime koos olnud kokku kolm aastat, kuid teadsime teineteist juba varem, ta oli samast lastekodust. Igatahes nii ma jäingi taas üksi.
Täitsa juhuslikult sain Marikaga uuesti kokku ning ta küsis, kuidas mul läheb ja uuris, kas ma tahaksin tugiisikuprojektis osaleda. Selle projekti raames võimaldatakse tugiisikuteenust täiskasvanud noorele, kes on asenduskodust lahkunud ning püüab alustada oma elu. Olin õnnest lakke hüppamas — keegi hoolib! Mind on kellelegi jälle vaja! Muidugi olin kohe nõus, sest Marika on olnud ainus inimene, keda ma üldse usaldada saan. Ta on mulle alati olemas, kui mul on mure.
Marika olemasolu annab mulle ka kindlustunde, et ma saan oma lapsega hakkama. Juba haiglas ähvardati, et kui lapsel isa ei ole, siis võtavad minult lapse ära! Uus poiss-sõber võttis ka lapse oma nimele, sest tema ütles kohe, et ta ei lase minult last ära võtta. Nüüd oleme ikkagi beebiga kahekesi, aga sõber on lapsele isa eest ja käib teda aeg-ajalt vaatamas. Ühel hetkel ei olnud mul ka elamiskohta ning siis sain Marika abiga koos beebiga uuesti turvakodusse. Mõne aja pärast andis kohalik omavalitsus mulle remontivajava korteri, mis on ahiküttega ja mille WC asub koridoris. Võtsin selle vastu, sest omavalitsusest ähvardati, et kui ma seda ei taha, siis kustutavad nad mu nimekirjast ja ma ei saa üldse midagi. Marika aitas mulle leida ka natuke remondiraha, mille eest värvi ja pahtlit osta.
Aga selle aasta lõpus saab tugiisikuprojekt otsa ja mina ei tea, mis siis saab, mina vist vastu ei pea. Marika on ainus inimene, kes on mind aidanud ja kes on päriselt ainus inimene mu elus peale mu lapse. Olen olnud väga palju haiglas, mul on diagnoositud impulsiivne isiksusehäire ja sügav depressioon ja kardan, et kui Marikat enam mu kõrval pole, langen taas depressiooni. Marika ütleb, et ta ju päris ära ei kao, aga minu jaoks jääb tal teiste tööde ja projektide kõrvalt vähem aega.
Olen mõelnud, et kui saan lapsele lasteaiakoha, siis lähen uuesti kooli, et põhikool ära lõpetada ja tahaks ka osalise koormusega tööd leida. Olen olnud paaris töötute koolitus- ja abigrupis, kuid alati tunnen end alaväärsena. Enamasti on neis gruppides inimesed, kellel on vähemalt keskharidus, mõnel ka kõrgharidus ja nad tulevad tegelikult toime. Minul pole aga põhiharidustki…”
Ka sina saad Triinu aidata, et tugiisik tema kõrvalt rahapuudusel ei lahkuks ning Triin saaks oma plaanid teoks teha! Helista artiklis toodud annetusnumbritel või tee ülekanne! Aitäh!
