Vestlus tugiisikuga: pärast mugavat asenduskodu ei oska noor karmis reaalsuses üksi midagi peale hakata...
Kuidas jõudsid sina tugiisikuteenuseni? Oli see otsus kerge tulema või vajasid pikemat mõtlemisaega?
Seda, et olen valmis noortele toeks ja abiks olema ka väljaspool tööd, teadsin ma juba siis, kui lastekodusse tööle tulin ja eks ma proovisin ühtteist ära teha ka omal algatusel. Reaalne vajadus ja võimalus oma asenduskodu noorte puhul tekkis, kui ellu astus asenduskodu tüdruk, kellega me olime juba varem kokku leppinud, et minust saab tema tugiisik. Kahjuks ei läinud meil kõige paremini, oli keeruline ühendust saada, hoida ja kokkuleppeid sõlmida ning mingil hetkel otsustasime katkestada.
Praegune tuginoor tuli minu juurde juhuslikult. Olime varem kohtunud ühel EATL-i korraldatud motivatsioonikoolitusel asenduskodude noortele. Sel sügisel tuli ta teisest linnast siia kutsekooli õppima ja siin kohtusimegi. Üsna kiiresti sai selgeks, et noor on tegelikult täiesti üksinda (omal süül või mitte, see polegi ju oluline siinkohal, eks me kõik kukume ja eksime, oluline on, et oleks keegi, kes aitaks taas püsti tõusta), nii et mõtlemiseks tegelikult aega ei jäänud, oli vaja tegutseda.
Mis on tugiisikuks olemise juures sinu jaoks kõige motiveerivam ja ergutavam? Millest saad jõudu ja häid emotsiooni, et jätkata? Tegu pole kindlasti lihtsa tööga.
Enim motiveerib, nagu ikka, eduelamus. Kui tuled tegusalt kohtumiselt noorega ja võid märkmikusse kirja pandud tegevuspunktide taha panna “OK” ja tead, et tema teeb vähemalt mõttes sama.
Viimasel kohtumisel küsisin, et millal võiksime jälle kokku saada ja siis ütles noor mulle: “Ma kohtun sinuga alati väga hea meelega!” Ja ma tundsin, et see see sõnum oli nii siiras.
Kuidas kohtusid oma praeguse tuginoorega ja kuidas oled jõudnud talle juba abiks olla?
Minu praegune tuginoor tuli teisest linnast. Ta oli kahest koolist välja heidetud ja kui sai 18, siis ka asenduskodust välja arvatud. Ei saa öelda, et talle poleks asenduskodu poolt võimalusi pakutud, kuid paraku tänane asenduskoduteenus näeb ette, et kui koolis ei käi ja oled täisealine, siis “Head teed!”. Kui ta tuli siia linna, siis oli ta esialgu elanud sõbra jures, kuid hiljem asus elama õpilaskodusse. Kõige keerulisem on talle ikkagi asjaajamine.
Kuigi rahaliselt on ka kitsas, siis abi tegelikult kaugel ei ole, vaja on lihtsalt aeg-ajalt “uksi kulutada”, erinevaid avaldusi täita jms, kõik see vajab aga julgust ja järjekindlust. Paraku on elu näidanud, et lihtsam on pea teki alla peita ja mitte midagi mõelda, ammugi siis teha…
Noor proovis ennast ka ise päästa ja otsis töökoha (kuigi üritasin teda veenda, et see pole hea mõte, kuna ta lihtsalt ei jõua reaalselt korraga koolis ja tööl käia), aga päästmise asemel tõi päevases õppes ja kolmes vahetuses täistööajaga töötamine hoopis probleeme juurde — koolis kasvasid võlad ja väsimus ei olnud ka tööl parim kaaslane. Depressioon. Tänaseks oleme loonud väikese võrgustiku noore toetamiseks. Kool, koduvald ja tugiisik — koos katsume noorele nõu ja jõuga toeks olla. Noor lõpetas töösuhte ja proovib koolis võlgu likvideerida.
Milline tööülesanne või aspekt tugiisikuteenuse pakkumisel on sinu jaoks kõige keerulisem ja emotsionaalselt raskem?
Kõige keerulisem on leida mõlemale sobivat aega kohtumiseks ja mitte ainult meile kahele, ka asutustes on vastuvõtud kindlatel päevadel ja kellaaegadel — kahjuks enamasti hommikupoole, kuid noor peaks sel ajal ju koolipingis istuma. Emotsionaalselt raskeim aga on veenda noort
käegalöömise asemel avama uksi, sest tema elukogemus ütleb, et ukse taga ei pruugi valgus olla.
Mis on sind noorte juures kõige rohkem üllatanud? Kas on midagi meie jaoks täiesti tavalist ja igapäevast, mis neid pigem üllatab ja hirmutab?
Eelmine tuginoor üllatas mind sellega, et ta teadis üsna hästi, kus, kuidas ja mida ta peaks tegema, kuid ta eeldas mingil põhjusel, et keegi teine (antud juhul tugiisik) peaks tema asemel tegema ja süüdistused olid kerged tulema.
Millist abi noored sinult ja teistelt tugiisikutelt kõige rohkem vajavad? Mis on nende jaoks oma elu alustamise juures kõige keerulisem osa?
Kõigepealt vajab noor, et temasse suhtutaks eelarvamuseta, see loob hea võimaluse koostööks. Tuleb alustada just sellest hetkest, mil noor tugiisiku juurde tuli — oli mis oli (tausta teada on oluline, et edaspidi sarnaseid komistusi vältida), vaatame, kuidas nüüd edasi minna saame.
Kõige rohkem vajavad noored julgustust ja tunnustust, kuid väga oluline on asjaajamine, oskus abi otsida ja küsida.
Meenuta olukordi, kus tunned, et sinust on noorele eriti palju abi olnud — kus oled mõelnud, et kui sind poleks olnud, mida ta siis teinud oleks?
Kui noorega esimesel korral kohtusin, siis oli küll üsna ehmatav, et ta ongi päris üksinda võõras linnas ja eks ta oli ikka ise ka selleks ajaks juba mures, et mis ja kuidas.
On sul olnud ka selliseid noori, kellest sinu teadmised, oskused ja tahe pole üle käinud ja kes hoolimata sinu pingutustest pole jõudnud sinna, kuhu sa oleks tahtnud?
Kahjuks küll…
Kuidas su tuginoortel praegu läheb?
Järjest paremini. Väiksemaid tagasilangusi tuleb ka ette, aga seegi on normaalne. Praegune tuginoor on oma kooliasjad peaaegu, et joonele saanud. Raske on, aga ta püüab.
Eelmise tuginoorega suhtleme aeg-ajalt ikka ja toeks olen ka vajadusel, majanduslik planeerimine on jätkuvalt nõrk, pärast palgapäeva on meri põlvini ja nädala pärast on taskud tühjad
Miks on sinu meelest tugiisikuteenus vajalik, miks peaks noortele seda võimalust jätkuvalt pakkuma?
Nendel noortel ei ole võimalik koju tagasi “jalga puhkama” minna — kui nad kukuvad, siis peavad ise püsti saama. Aga kas saavad? Pealegi on elu asenduskodus nii lihtsaks tehtud, alates ülimugavate tingimustega uhketest peremajadest ja lõpetades sellega, et süsteem toetab abituks õppimist ja kui on võimalus mitte midagi tehes ja vaeva mitte nähes mugavalt ära elada, siis miks peakski noor pingutama (olgem ausad, mina ka ei pingutaks)… Ja siis astub see noor iseseisvasse ellu. Vaevalt, et mõni omavalitsus on valmis noorele uhket mugavustega elamist eraldama ja kui ka oleks, siis kulud on mugavuste puhul ka oluliselt suuremad, kuid tööle saamine ei pruugi kerge olla, töö hoidmine ja tööl käimine veelgi raskem, sest töötegemise harjumust noorel pole. Rääkimata bürokraatiast, millest noor ennast läbi peaks närima? Päris üksi!
