Prantslased ei joo enam veini
Kuni kuldsete kuuekümnendate lõpuni tarbisid prantslased veini suursuguselt, neid polnud vaja veenda korgitseri haarama, et avada üks vein. Aastal 1965 oli veinitarbimine 160 liitrit ehk 230 pudelit veini elaniku kohta (k.a imikud, lapsed, vanurid ja rasedad naised) aastas. Kas kuuekümnendatel oli siis Prantsusmaal alkoholi liigtarbimise probleem? Pigem mitte. Ja ka riik oli edukas ning õitsev.
60ndatete lõpus hakkas veinitarbimine vähenema ja see langus ei ole enam peatunud. Aastal 2010 tarbiti veini alla 57 liitri inimese kohta (langus 65% võrreldes 1965).
Esialgu oli langustrend ajendatud muutuvast elustiilist. Lõuna kõrvale enam veini ei joodud. 1990ndate alguses kehtestatud karmid karistused joobes peaga sõitmise eest tõid langust veelgi juurde. Seda seadust oli aga kindlasti vaja, sest vaatamata rahvalegendidele, et prantslased joovad viisakalt ja sõidavad viisakalt ka koju, ei pidanud päris paika, sest oli palju joobes juhtide surmaga lõppevaid liiklusõnnetusi.
Kuid Prantsuse valitsus tegi ühe suure vea oma üldise alkoholivastase poliitikaga — vein tõsteti samale pulgale kogu muu alkoholiga. Sinnani käsitleti veini kui Prantsusmaa lahutamatut kultuuripärandit. Enam see nii ei ole. Veelgi murettekitavam on see, et prantsuse noortel puudub üleüldse huvi veini vastu ja peavad seda ajast ja arust joogiks, mis pole “cool” ja on pöördunud hoopis õlle ning kange alko poole. Ehk alkotarbimine iseenesest pole vähenenud, lihtsalt veini enam ei jooda.
Mõni kriitik arvab, et selle taga võib olla kurb fakt, et prantslased on üleüldiselt kaotanud oma art de vivre`i. See on väga masendav mõte kõigile, kes on olnud oma elus ja tegemistes väga mõjutatud nn prantslaste elamiskunstist.
Siseriiklik veinitarbimise langus mõjutab aga otseselt veinitööstust. Kui Bordeaux, Bourgogne ja Champagne tipptootjad saavad endiselt endaga hakkama tänu laianenud välisturgudele, siis Languedoc, Beaujolais ja Bordeaux eesliin on tõsises kriisis — la crise viticole, nagu prantslased ütlevad.
Kui prantslane ei tunne ühel hetkel mingit seotust oma viinamarjatraditsioonidega, muutub poliitikule lihtsamaks hakkama saada mingi lauslollusega, näiteks raudtee- või maanteetunneli ehitamine läbi Grand Cru viinamäe. Seetõttu tuleb vaeva näha, et Burgundia veinikliima kantaks UNESCO maailmapärandi hulka, et kaitsta viinamarjaistandusi. Saksamaal Moselis püüavad veinikasvatajad ise ennast UNESCO pärandite nimekirja saada, et kaitsta nende muinasjutuliselt ilusaid veiniaedu, sest kuna ähvardab oht, et tahetakse ehitada mingi hiigel monstrumsild üle Moseli jõe. Ja kui nii mõnigi koht suudetaksegi UNESCO abil päästa, on Prantsusmaal tuhandeid viinaaedu, mis on progressile juba jalgu jäänud.
Paralleele võib tuua toorpiimast ehk lait cru´st valmistatud Camemberti saatusest. Alates 2000. aastast on pea kogu Camemberti tootmine läinud tööstuslikuks ja seda toodetakse pastöriseeritud piimast. On entusiaste, kes võitlevad selle eest, et algupärane Camembert ei kaoks, aga avalikkus on jäänud osavõtmatuks. Aga tõesti, ei saa panna inimesi hoolima asjadest, mis ei ole tema elu osa.
