Kasupered teevad tööd, millel pole hinda

Mäletan päevi, kui mulle järjekordsel heategevusüritusel lastekodusse jõudes öeldi, et vaata — need lapsed lähevad täna ära, neile leiti päris perekond. Olid need siis lapsendajad või lihtsalt hoolduspere, aga laps oli minemas PÄRIS koju ja perekonna keskele.

Iga kord istusin nurka maha ja nutsin natuke. Päris tõelisi pisaraid. Ja mitte selle tõttu, et kurvastaksin, kuna neid lapsi ma seal lastekodus järgmisel külastusel ei kohta. Midagi minus läks liikvele, sest iga kord oli lapse jaoks avanemas uus maailm. Maailm, millest ta elu ja olukordade sunnil pidi kunagi loobuma, aga mida talle nüüd uue võimalusena pakutakse.

Ehk s e e ongi olnud minu tegevuse juures kõige motiveerivam ja andnud edasiviivat jõudu. Lapse jõudmine keskkonda, kus ta peaks olema — turvaliselt perekonnas. Kui on keegi, kes võtab vastutuse selle lapse eest, andes talle parimat, mis perel on võimalik anda, on see minu meelest lapsele parim.

“Ma tahaks PÄRISEKS sinu juurde jääda…”

Hinges on üks mälestus. Mitme aasta tagune heategevusüritus, kus lastekodulapsed said võimaluse veeta päev suurel uisuväljal. Kohal oli palju nimekaid inimesi, samuti televisioon. Aga väike tüdruk, kes minu käe otsas uisutas, ei teadnud sellest palju midagi. Tema vaatas päeva lõpus mulle otsa ja ütles: “Ma tahaks sinu juurde jääda…” Mina muidugi — juba teades, mida ta tegelikult öelda tahab — vastasin, et üritus on nüüd läbi ja peame tagasi minema, tema siis lastekodusse. Tüdruk ei lasknud ennast heidutada ja ütles uuesti: “Ei, ma tahaks PÄRISEKS sinu juurde jääda…”

See tüdruk on endiselt lastekodus. Suuremaks kasvanud, silmadest kadunud lootus, et kusagil ongi keegi, kes tahab teda PÄRISEKS enda juurde.

Minul seda võimalust toona ei olnud, sest minu ellu olid juba tulnud juurde kaks last — päriseks, suureks kasvama. Üks nendest on täiskasvanuks saanud, teine teel sinnapoole. Aeg-ajalt püüan olla tugiisikuks kolmandale lapsele, kellel ka pole sageli kusagil olla.

Aga lugu uisuväljalt on ikka meeles. Sest selle väikese tüdruku siiras soov võtab kokku kõikide nende laste teadliku või teadmatu unistuse, mida nad ei oska vahel sõnastadagi. Võib-olla meie täiskasvanutena ei peakski ootama lapse igatsuse väljendumist, vaid peaks juba seda teadma — ja pakkuma lapsele vajalikku turvalist keskkonda enne, kui laps seda oma oskuste ja meetoditega otsima hakkab.

Mida laps vajab?

Eesti keeles on sõna “kasupere”. Üks hea tuttav viskab küll selle sõna üle nalja — “mis ’kasu’ ma ikka saan” -, aga oma olemuses koondab see mõiste endasse kõik pered, kes on mingil moel võtnud enda kasvatada lapsi, kes teatud hetkel on oma sünnivanema(te)st ilma jäänud.

Põhjuseid on erinevaid, aga oluline on see, kas ja kuidas saab laps tagasi turvatunde ja keskkonna, mis aitavad tal eluks hästi ette valmistuda.

Riik pakub otseselt sellises olukorras asenduskoduteenust — rahvakeeli “lastekodu”. Sellesse teenusesse on riik jätkuvalt panustanud — et asenduskodu oleks kaasaegne elukeskkond lastele nii materiaalselt kui visuaalselt ja ühiskonnaga kaasaskäiv.

Olgem enda vastu siiski ausad: päris perekonda, selle toimimist ja suhteid ei saa riik lõpuni pakkuda. Aga seda saavad pakkuda täiesti tavalised Eesti pered, ka üksikvanemad — kelle kodus ja südames on natuke ruumi ja natuke rohkem tahet mõnda last aidata. Peab olema ka veendumus, et perekond ja lähisuhted on väärtused, mida väikene inimene vajab, et kasvada tubliks suureks inimeseks.

Olen kasvanud sellesse valdkonda sammhaaval. Ma ei näinud kohe tervikpilti, ei saanud sellest aru. Ma ei teadnud alguses, milline roll on lastekaitsel või sotsiaaltöötajal kogu vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse uude perre jõudmise protsessis.

Tänaseks olen saanud targemaks. Õppinud, selle nimel isegi haridust juurde omandanud. Areng on protsess — ja kui me väga soovime kusagile panustada, siis selle nimel ka areneme.

Meie kõigi vastutus on oma laste eest hoolt kanda

MTÜ Igale Lapsele Pere, mille eestvedaja ma hetkel olen, missiooniks on suurendada nende vanemliku hoolitsuseta jäänud laste arvu, kes kasvavad perekondades. Selleks peame jõudma ühisele arusaamisele, et meie kõigi vastutus on oma laste eest hoolt kanda ja luua paremaid võimalusi nii riiklikult kui teiste organisatsioonide toel, et vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsi peredesse paigutada.

Läbi selle töö olen näinud hämmastavalt suurt tööd, mida meie riigis teevad need vähesed kasupered. Samuti — millist tööd teevad omavalitsuste lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad. Tõsi, kõik inimesed ei sobi sellele töökohale ega ole kõigil ka arusaamist lapse esmasest vajadusest perekonna järgi. Või on nad oma tööst lihtsalt väsinud ega suuda olla ise piisavalt motiveeritud, et teisi aidata. Ka seda on vahel märgata.

Samas olen rõõmsalt üllatunud sellest, kui tänulikud on omavalitsuste lastekaitsjad neile peredele, kes on oma hoole alla võtnud lapsi, kes muidu jääks riiklikusse asutusse hoolekandele.

Meie ühingu korraldatavale kasuperede tänu- ja tunnustusüritusele jaanuaris esitati suure õhinaga omavalitsuste poolt kasuvanemaid, kes on tunnustust väärt. Samuti olid paljude, eriti väiksemate omavalitsuste lastekaitsetöötajad siiralt tänulikud, et said võimaluse oma kasuvanematele tunnustust avaldada, sest neil endil ei ole selleks sageli võimalusi.

Kasuperedele rohkem toetust

Iga laps vajab ja väärib perekonda — aga mida vajab kasuvanem? Tuues ühe sõnaga kokku mitmed tahud: ta vajab toetust. Toetust esmalt selle mitterahalises mõistes. Ka rahast ei saa üle ega ümber: tegelikult peaks see ääretult vajalik töö olema vastavalt tasustatud ja lapse kasvatamise kulud kaetud, nagu ka tavaperekonnas. Aga eelkõige vajab kasuvanem teadmist, et see, mida ta teeb, aitab last. Samuti teadmisi, kuidas aidata just selliste probleemidega last, kes on tema perre tulnud. Võimalust võtta telefon ja rääkida. Kindlust, et on üks sotsiaaltöötaja või -nõustaja, kes on pidevalt tema pere vajadustega kursis.

Iga vanemliku hoolituseta jäänud laps on erivajadusega — ainuüksi vanemliku hoolitsuseta jäämine on lapse erivajadus. See tähendab seda, et laps vajab uut vanemlikku hoolt, kes targalt ja teadlikult suudab lappida neid auke ja haavu, mis selle lapse ellu ja hinge on tekkinud.

Kõnekäänd ütleb, et kett on nii tugev kui tugev on tema nõrgim lüli. Oleme jõudnud oma väikese Eesti arenguga etappi, kus ühiskonna tugevuse kindlustamiseks on vaja tugevdada meie nõrgad lülid. Samuti vajame mõistmist, et vahel ei olegi need nõrgad lülid lõpuni nõrgad — olemasolevad lapsed saab kasvatada üles nii, et nemad muutuvad selle keti tugevateks lülideks.

Kahjuks on meil asendushooldusel lapsi veel liiga palju. Liiga palju on neid ka asenduskodudes.

Seetõttu ongi meie Eestimaa vähesed kasuvanemad rohkem kui kuldaväärt. Nad teevad tööd, millel pole hinda, aga annavad samas hindamatu väärtuse meie ühiskonnale tagasi — terve ja tugeva, peret väärtustava kodaniku.