Miks laps nutab?
Mis juhtus?
Lapse nutt ei jäta ükskõikseks isegi mitte tänaval möödujaid. Vanemad on aga hoopis endast väljas. Kas selgitada välja pisarate põhjused või — häbi pärast vaata et maa alla vajudes — asuda lapse tähelepanu kõikvõimalike võtetega kõrvale juhtima? Kuidas siis ikkagi nutu põhjustes selgusele jõuda ja kuidas käituda, kui enda närvid on juba täiesti krussis?
Kõige väiksemad
Arstid on välja toonud väikelaste nutu kolm aspekti:
- Esmane nutt algab vaikselt ja muutub tasapisi tugevamaks, kui laps on näljane või liiga väsinud.
- Vihane nutt on esmase nutu palju valjuhäälsem versioon.
- Nutt valu tõttu tekib ootamatult, kestab kaua, vaheldub pikkade pauside ja korrapäratu hingamisega.
Seega pole nutt midagi muud, kui äsja siia maailma tulnud lapse ainus võimalus teatada emale, et tal on halb.
Ignoreerimise tagajärjed
Lapse nutule tuleb reageerida. Kui nutule pööratakse tähelepanu, hakkab väikesel välja kujunema soodne ettekujutus teda ümbritsevast maailmast, mida ta alles on asunud tundma õppima. Tuleks unustada sellised raamatuteesid, mis kinnitavad, et kui reageerida lapse nutule ja rahustada, võttes ta iga kord sülle, siis kasvab temast ärahellitatud inimene. Selline lähenemine pole üksnes vale, vaid ka kahjulik vanema suhetele oma lapsega.
Mida teha?
Niisiis, kui laps nutab …
1. Võib ta sülle võtta. Nii kaob kõige levinum nutu põhjus — laps tunneb, et talle on pööratud liiga vähe tähelepanu. Kui nutt ikkagi ei lakka, siis ehk annab laps märku, et tal on kõht tühi või on janu või on aeg magama jääda.
2. Kui laps ei rahune või keeldub söögist, siis võiks veel kord kontrollida, kas ta on ikka kuiv.
3. Üritades last rahustada, peab ema ka ise rahulik olema. Sageli nutavad lapsed, kuna reageerivad ema närvilisusele.
4. Kui kõik need võtted ei anna soovitud tulemust, võivad nutu põhjused olla juba tõsisemad. Siis oleks parem arstiga konsulteerida.
Väikelapse puhul on eriti oluline vältida tõsisemaid haigestumisi. Nendeks on koljusisene kõrgenenud rõhk, infektsiooniprotsessi algus ning teisedki ravi vajavad seisundid, mis tekitavad lapsele vaeva. On olemas ka nn „ärritatud lapse sündroom“, mille põhjusi selgitab arst-psühholoog.
Kolmeaastased
Kolmeaastaseks saanud laps on omandanud juba oskuse teadlikult oma emotsioone väljendada. Ent erinevalt väikelapsest, kasutab sellises vanuses laps nuttu mitte üksnes selleks, et teada anda valust, vaid ka selleks, et manipuleerida teistega ning saavutada sel moel oma tahtmine. Siit peavad alguse saama ka lapsevanemate erinevad reageerimised. Kuidas on võimalik kindlaks teha, miks siis laps nutab? Kui teie laps pole enne ilma tõsise põhjuseta nutnud, hetkel aga lõi end ära ja hakkas valjult nutma, siis on see loomulikult aus nutt, sest tal on ju tõeliselt valus. Sel juhul tuleb last lohutada, kallistada ja rahustada. Kui aga lapse nutt saab alguse sellest, et talle midagi ei meeldi või ta tahab endale midagi saada, siis selline nutt on juba manipuleerimine. Muide, aus nutt võib ka üle minna manipuleerivaks.
Kuidas reageerida manipuleerimisele
Ei tohi alluda oma emotsioonide esimesele lainele — alguses tunda lapsele kaasa, pärast aga vihastada tema peale. Alles pärast seda, kui oled end kätte võtnud ja rahunenud, võib laskuda lapsega vestlusesse. Sinu vastused „jah“ või „ei“ peavad olema kindlad ja lõplikud. Kui ütlesid „ei“, siis nii see ka jääb, sa ei tohi ümber mõelda. Kui annad sellises olukorras alla, siis see kinnistab lapses harjumuse nutta ja sinuga manipuleerida. Ei tasu asuda mõistatama, mida sellises vanuses lapsed tahavad, kui nutavad. Nad peavad omandama teadmise, et kuni nad nutavad, neist ei saada aru. Ja et alles pärast lapse konkreetset selgitust saadakse temast aru. Lapsele ei mõju vajalikul moel ka keelavad fraasid: „Lõpeta nutmine“ või „Ära nuta“. Nutva lapse poole oleks parem pöörduda järgmiselt: „Tahad nutta? Tee, nagu soovid, ainult et selles toas segab sinu vali nutt teisi. Mine teise tuppa, seal saada omaette nutta, kui aga rahuned, võid meie juurde tagasi tulla“.
Allikas: SamaJa, oktoober 2013
