Meelike mõtiskleb: mis värk meestel abielu kartmise ja laste tahtmisega tegelikult on?
Olen hetkel teadagi pulmalainel ning loomulikult jäävad rohkem silma artiklid ja blogid, mis abiellumisest ja suhete õnnestumisest kirjutavad. Nii ka seekord, ühe esimese asjana püüdis pilku ühe Naisteka lugeja kommentaar teemal, miks abiellumist tänapäeval üha enam edasi lükatakse. Olen ise sellele samuti palju mõelnud, eelnevad suhted on selleks piisavalt mõtlemisainet andnud.
Pean tunnistama, et olen täiesti nõus selle lugejaga, kes teema püstitas. Olen ise mitmeid kordi imestanud, kuidas mehed abiellumist kui tuld kardavad, samas laste saamise vastu pole neil midagi. Pigem ongi nii, et laste vastu pole neil midagi, aga laste emaga tahetakse vaid niisama koos olla, sest „mine tea, äkki pole ikka see õige”. Mul on päris mitme ekskallimaga täpselt sama tunne olnud. Eelnevast suhtest (loomulikult mitte ametlikust suhtest) olid juba laps/lapsed olemas, minuga oleksid nad samamoodi nõus olnud terve jalgpallimeeskonna jagu lapsi saama. Aga minuga abielluda? Ei, raudselt mitte. Sest naised tahavad vaid abielluda selleks, et meest kinni hoida. Aga mees ei taha seda, tema tahab emotsionaalselt vaba ning igasugustest suhtega seotud kammitsatest prii olla. Ja siis me imestame, miks niipalju mehi on, kellel lapsed mööda ilma laiali on. Laps pole neile just eriline kohustus ega vastutus.
Minule aga selline suhte versioon ei sobinud. Ma ei tahtnud lihtsalt vaid mingi inkubaator olla. Kuidas saab üldse mõelda, et lastele emaks olen ma „käib kah”, aga abikaasaks mitte. Sest mõtle ometi, ma võin end siis ju suhtes täitsa kindlalt tunda! Kindlustunne, oo ei! Seda jama veel vaja! Naine valib üldjuhul mehe selle mõttega, et tegu on võimalike tulevaste laste isaga. Mees valib naise, see tähendab elukaaslase mille järgi? Kas tõesti on täitsa ükskõik, kellega lapsi saadakse?
Abieluvastastele meeldib ikka kinnitada, et „paber ei anna midagi”. No tegelikult annab küll, just materiaalsete tagatiste ja turvalisuse osas (ja nende osatähtsust ei maksa tänapäeval alahinnata). Aga tundub, et see „paber” võtab rohkem, kui annab. Vähemalt meestelt. Jällegi nõustun eelpool mainitud kommenteerijaga, et kui ikka aastaid koos on elatud, enamasti lapsed ja korterilaen saadud, siis miks ikka arvatakse, et „äkki pole elukaaslane see üks ja õige”. Kui sinnamaani on kenasti hakkama saadud, siis milleks endiselt kahelda? Kuigi jah, vabandusi on alati neil abielupelguritel võtta, kui laudu saeveskist. Tihti vabandatakse end välja põhjusega „tahaks suuri pulmi, ikka pika laua ja kümnekorruselise tordiga ja roosa limusiiniga, aga selleks pole raha. Tagasihoidlikku pulma jälle ei taha, seega ei saagi abielluda”. Põhjuse leiab alati.
Olen nüüd pikalt meestele liiga teinud, eks on naisigi, kes enne mitu korda mõtlevad, kui pulmaplaane kaaluma hakkavad. Elu on edasi läinud ning „22, viimane taks” ei ole ammugi põhjuseks, et varastes kahekümnendates naisterahvad end kuidagi vana ja eemaletõugatuna peaks tundma, sest polegi veel altari ees käinud. Naised ei taha end varakult laste ja kodutööde koorma alla matta, vaid end harida, karjääri teha ning reisida. Täiesti loogiline. Kuigi kohati kiputakse veel tänapäevalgi mõtlema, et „abielu=koheselt laste saamine”. Mina selles osas nii kriitiline ei oleks, ka abielus olles saab endiselt ülikoolis käia, meelepärast tööd nautida ning ringi reisida.
Neile, kes nüüd muretsema hakkavad, et nende elukaaslane vist ilmaski abielluma ei nõustu, väike lootust ja usku andev näide. Üks mu ekskallim kinnitas mulle alati, et tema ei abiellu. Ei iilagi, ei minuga, ei kellegi teisega, MITTE kunagi. Õige pisut hiljem, kui ma ise uue kallimaga abiellusin, sattusime taas pulmade teema rääkima ja siis oli tema „mitte iialgi” arvamusest saaanud „koos tuleb olla vähemalt kaks aastat, siis on suurem tuhin ja armumine üle läinud. Ja kui siis ikka tahad selle inimesega koos olla, siis tasub juba abielluda”. Ja vähem kui aasta pärast oli ta uue naisega abielus… Nii et imesid ikka juhtub.
