Sotsiaalne manipulatsioon — kuidas seda süüa?
Iga päev saadetakse 2,8 miljonit e-meili sekundis, sellest 90% on spämm, info kalastamine (ing.k phishing), viirused. Kui mitte minna tehniliseks, siis lihtne näide tavalisest supermarketi järjekorrast: tuleb üks inimene ja teatab: „Vabandust, mul on kiire kuna..“ ja olenemata põhjusest lastakse ta järjekorras ettepoole.
Tegelikkuses pole võimalik ühegi sellise väite tõesust kinnitada või veel hullemal juhul lastakse inimene ette sest tal „on väga kiire“. See on tegelikkuses kõige labasem manipulatsioonivõte, mida kasutavad need, kes lihtsalt ei viitsi järjekorras seista. Või jalutate tänaval ning teie juurde astub joobes kodanik ja palub aidata, sest tal on viinarahast 1.50 eurot puudu. Kas annaksite? Aus inimene ju! Aga lapsele, kellel toiduraha pole, annaksite?
Sotsiaalne manipulatsioon (ing.k. social engineering) on psühholoogilise mõjutamise üks liike. See pole midagi uut meie maailmas — riigid manipuleerivad oma kodanikega või teistes maades toimuvaga, et mõjutada näiteks majanduse toimimist või sõjaolukorras sündmuste kulgu. Infoühiskonnas on üsna loomulik, et infoga manipuleerimine on liikunud internetti. Riigil endal on üsna keeruline kellegi tegutsemist oma veebiruumis piirata, kui nad just ei soovi tervet sidet kinni panna, milles tulemusel lõigatakse läbi ka positiivse info inimesteni jõudmise võimalus (vt Arab Spring). Seda keerulisem on ettevõtetel, kelle nimel võtavad sõna kurikaelad. Näiteks: mitmed inimesed vastavad kirjadele ja palvetele, kui nende poole pöördutakse: „Palun saatke meile oma panga sisselogimise koodid, kuna Teie kontole on sisse murtud ja me peame need koodid välja vahetama“ või, et sõber on kaugel maal hädas ja palub väikest rahaülekannet bussipileti või lennupileti ostmiseks. Paljudel ei teki esimesel korral kahtlustki, et selliste lihtsate soovide taga võiks peituda midagi pahatahtlikku.
Rünnete näiteid võiks tinglikult jagada kaheks: tehnoloogilised ja inimlikud. Tehnoloogia vahendusel korraldatud ründed on näiteks info kalastamine, pahalasega varustatud e-kirja lisandid, kloonlehed ja lahti hüppavad hüpikaknad. Inimlikud lahendused on näiteks kohvikus üle teie õla vaatamine, mida te oma arvutis teete, kellegi teisena esinemine (tulin teie juurde arvutit parandama); või kellegi isiku kaudu läbiviidav rünne ( nt koristaja poiss-sõbraks hakkamine).
Enamasti kasutavad ründajad tegutsemiseks 4 etappi: info kogumine ohvri kohta, usaldusliku suhte loomine, ettekäände leidmine oma tegevuse alustamiseks ja info kättesaamine. Tänapäeval kasutatakse abivahendina sotsiaalvõrgustikke, kus inimesed üsna kergekäeliselt paljastavad isiklikku ja ka sensitiivset infot kui ka pilte või videoid. Näiteks sõprade sõbrad tunduvad enamusele üsna usaldusväärsed, et lubada viimased ka endale veebis võrgustikusõbraks. Omades aga laiapõhjalist võrgustikku, võib juba oma konto mahamüümisega krattidele teenida näiteks 100 eurot. Põhjused, miks võõrad teiega ühenduda tahavad, on mitmeid: infosoov, ligipääs teie võrgustikule, teie kaudu kellegi teise ründamine jne, kuid vaevalt te ohvrina seda kohe mõistate, millisel eesmärgil just teiega sõbraks saada tahate. Vanemad on ju teid õpetanud inimestega olema kenad ja viisakad ning mitte pimesi teisi halvustama, seega ka internetis on tegelikkuses ilma põhjuseta korralikul inimesel väga keeruline ebameeldiv olla. Seda süütunnet „olla hea“ kasutavad aga ära just kurikaelad.
Võib tunduda, et sotsiaalne manipulatsioon või vastavad võtted teid või teie ettevõtet ikkagi ei puuduta, sest teil pole midagi varjata. Kuid enamasti tõmmatakse vaip alt ära üsna lihtsate asjadega. Alles natuke aega ringles veebis lugu, kus 15 aastat oli ühe loomaaia ees olevas parklas tegutsenud parkimispiletite müüja, kes ühel päeval oli kadunuks jäänud. Kui hakati taga otsima, kes siis edaspidi vastava ala parkimist korraldab, siis selgus, et tegelikult oli tegemist tasuta parklaga ja isehakanud parkimispiletite müüja oli pannud enda taskusse miljoneid — iga auto pealt 2 eurot ja bussi pealt 10. Sama trikki kasutati minu mäletamist mööda ka Lohusalus, kus inimesed maksid iga ürituse ajal 1 euro võimaluse eest parkida riigiteel.
Kui nüüd aga rääkida e-võrgustikes toimuvast, siis tekib küsimus, mis ei ole kellegi või millegi mõjutamine. Igaüks meist on avaldanud ühe või teise asja kohta arvamust, mille peale loodame, et x ettevõtte tooteid ostetakse vähem või rohkem. Kuulsaimad on kampaaniad „Usume Andrus Veerpalu“ või “Kui e-arve läheb tasuliseks, loobun Elisa teenustest”, millega liitumise peale saate pakkumise ühelt teiselt operaatorilt. Kindlasti oleme heategevuslikul eesmärgil jaganud edasi mõnda kuulutust, „laikinud“ mõnda pilti või kogukonda, mis tegelikkuses pole muud kui vastava lehe võimalus saada ligi teie isiklikele andmetele ja lehele, et sinna hiljem võib-olla midagi enda poolt postitada. Või kus on need inimesed, kes on tõesti mõnel TASUTA loosimisel midagi reaalselt ka kätte saanud, nt iPadi?
Kui täiskasvanud võiks osata kriitiliselt mõelda, siis kõige hullemas olukorras on lapsed, kelle meelest on internetis toimuv enamasti puhas tõde. Näiteks, kui süüdimatult kopeeritakse internetist materjali: usutakse pigem kiviaja robotite olemasolu kinnitavat teksti veebilehel, kui kainet mõistust, et sellist tehnoloogiat nii tol ajal ei olnud. Laste mõjutajaks on selles osas pigem multifilm „Ränirahnud“ kui ajalooõpik. Kuna juba 2-3-aastased käivad internetis, siis loob see üsna suure vastutuse lapsevanemale, kes peaks jälgima, millega laps internetis tegeleb, kellega suhtleb ning vestlema lapsega ka oma pere väärtustest.
Kurioosseim lugu on näiteks selline, kus 4-aastane tegi oma suguelunditest pildi ja saatis selle oma uuele netisõbrale. Aga ka vanemad lapsed võivad sattuda sama reha otsa, kui neile pakub tööd Prantsusmaal asuv modellifirma esindaja või kena Itaalia neiu pakub oma südame mõne klõpsu vastu. Sellistes situatsioonides on vanema roll ülioluline, kool saab ainult teavitada ja soovitada, kuid ei saa keelata lapsel kodus vanemate poolt muretsetud tehnikaga hullamist.
Kuna käesolevas artiklis oleme avalikuks kiskunud lihtsamad põhitõed sotsiaalse manipulatsiooni läbiviimisel, siis ainult loll õpib oma vigadest. Vaadake elu lahtiste silmadega. Kehtivad ütlemised „tasuta lõunaid ei ole“ ja ka „kui miski on liiga hea, et tõsi olla, siis see arvatavasti see nii ongi“. Sellega päästame ennast 95% jamadest nii suhetes lähedastega, raha kasutamisel kui ka töökeskkonnas.
Kui aga on vaja nõu ja abi, siis näiteks Lasteabi telefon 116111 on kogu aeg kättesaadav ja alati tasub küsida enne lõpliku otsuste tegemist kasvõi mõne sõbra käest üle, mida tema asjast arvab. Kui sõpra ei ole, siis ka veebikonstaabliga rääkimine on parem ettevõtmine kui saata 3000 eurot oma uuele Portugali poiss-sõbrale, et ta saaks veebruari lõpus tulla näiteks vabariigi aastapäeva paraadi vaatama.
11. veebruaril on Turvalise interneti päev, mida tähistatakse rohkem kui sajas riigis üle maailma. Vaata rohkem infot www.targaltinternetis.ee; http://www.saferinternetday.org/
