Kuidas võrgutada nii, et ise naeruväärseks ei jää?

Kui sa ei ole just kutseline südametemurdja, siis külge löömine on üks maailma stressavamaid olukordi. Isegi siis, kui puberteet on jäänud kaugele minevikku ning kogemustepagas peaks juba olema rikkalik, kordub iga kord täpselt üks- ja seesama värk. Oled ette valmistanud stsenaariumi, pesnud ja lõhnastanud end, selga tõmmanud tüüne rõiva, peegli ees harjutanud seksikat miimikat ja hääletämbrit, aga vastutusrikkal hetkel on see kõik kuhugi haihtunud.

Kehaliigutused ei allu enam kontrollile, sõnad hanguvad suus, peopesad lähevad higiseks, uue pintsaku reväärile potsatab kole koogilärakas. Suu vormib püüdlikult pähe õpitud “spontaanset” kildu, peas aga vasardab üks mõte ” Nagunii saab ta aru, kuidas sa närveerid. Nagunii naerab ta su vaikselt välja ning ei hakkagi kunagi huvi tundma su imekauni sisemaailma vastu”. Reeglina — mida rohkem isik sulle meeldib, seda abitumalt sa ennast üleval pead. Iga ebaõnnestunud suhteloomis-katse kasvatab su ebakindlust, mis omakorda langetab reitingut kosjaturul ning voodilinad muutuvad iga ööga järjest külmemaks. Aga kui lõpetada tulutud katsed mängida iseendast paremat ning olla see, kes sa tegelikult oled? Hea öelda, sest teab iga algajagi näitleja, et kõige keerulisem näitlejaülesanne on kehastuda iseendaks. Teisalt jälle, kas pole suuremat naeruväärsust, kui hirm jääda naeruväärseks? Ütleb ju Murphy seaduski, et lõpetage muretsemine selle üle, et mida teised sinust arvavad, nad on liiga hõivatud murega, et mida sina neist arvad.

Hea lugeja, millised on sinu kogemused selles vallas. Kas läheb libedalt, nagu “lepse reega müüda kruavi äärt”, või rikub see vastik sisekontroll ära ka sinu võimalusi härra või preili Õiget leida?  

Eluline komöödia “Hakkab jälle pihta” pühapäeviti ETV-s kell 20.30. Seriaali režissöörid-stsenaristid  on Andres Maimik ja Rain Tolk. Peaosades Ragne Pekarev ja Helgur Rosenthal.