Kuidas lastega raskeid kõnelusi pidada?

Suure tõe ja õiguse jaluleseadmise tuhinas unustad ära, et lapsed on pahatihti teie omavaheliste tülide tummad tunnistajad. Nad näevad kõike, nad kuulevad kõike, nad teevad sellest omad, lastele jõukohased järeldused. Kahtlemata mõjutab see ka nende psüühikat ja suhtumisi. Kui sa lõpuks avastad nende olemasolu, hakkad neile olukorda selgitama, mõnikord ka ennast õigustama. Proovid seda teha lastepärases stiilis — aeglaselt, sõnu valides, natuke nännutaval moel. Tahad neid hoida hullemast.

See selgitamine võib aga kergesti muutuda millekski muuks. Sa kasutad lapsi hoopis sidekanalina, millega kommunikeerid eriarvamusi oma elukaaslasele. “Vaata, issi on meil selline ja selline, seepärast ongi meil asjad sellised ja sellised”. “Issi viiks teid hea meelega lõbustusparki ja ostaks ämbritäie jäätist, aga emmel on meil vaja hoopis päev otsa oma soenguga tegeleda”. Loomulikult ei saavuta sa sellisel viisil muud, kui kallad uut bensiini vinduvasse riiulõkkesse. Mis veel hullem, manipuleerides lastega, näitad sa kujukalt ette, et oma tahtmise läbisurumiseks pole ükski meetod liiga ebamoraalne. Nii kasvatad neistki tahtmatult väikesed manipulaatorid.

Hea lugeja, kuidas sina kõneled lastega rasketel teemadel? Kas oled sa võimeline hindama olukordi selgelt ja objektiivselt? Või kipuvad sinugi selgitused lastele muutuma varjatud eneseõigustuseks ning vastaspoole süüdistamiseks?

Vaata hooaja viimast osa komöödiasarjast "Hakkab jälle pihta" ETV`st täna kell 20.30!