Emad lastega hädas: kuidas mahub ühe 5aastase sisse nii palju jonni?!
Naisteka foorumis küsib Sabiine teistelt emadelt nõu, mida teha oma 5aastase tütrega. Ema mõtleb juba nimelt lastepsühholoogi poole pöördumise peaele, kuid siis selgub, et jonnakad viieaastased ongi justkui tavaline nähtus. Kallis lugeja, kuidas sinu laps selles vanuses käitub/käitus?
“5-aastane on täitsa ära keeranud, ei kuula ei head ega halba juttu, krutib end üles, hüsteeritseb, taob jne. Mitte midagi pole temaga teha. Täitsa õudne kohe! Siis on mõned päevad n-ö head last ja läheb aga lahti, kusjuures enamasti minu arusaamise järgi praktiliselt mittemillestki.” -Sabiine
“Mul samad probleemid. Ka 5aastane laps, kellel on varajane puberteet (nii kutsun mina tema käitumist). Eks rolli mängib ka see, et mul on ka 2aastane laps, kes on ju nii nunnu alles. Katsun küll tähelepanu võrdselt jagada aga ju siis ei õnnestu. Suurem tujutseb täiesti mõttetute asjadega, näiteks palusin ma tal märjad sukkpüksid ära vahetada, et ta saaks siis uuesti õue minna. Tema reageering oli aga selline, nagu oleksin mingi nõid, kes palub tal midagi mõeldamatut teha. Loomulikult tulid ka pisarad ja torisemine. Ma ei mõista, ma ju ei keelanud teda, vaid palusin kõigest sukkpükse vahetada. Nende 5aastastega suhtlemine on sama, mis hiina keelt lugeda. Kui kellelgi on kogemusi, andke teada.” -Akra
“Oi, kui hea on lugeda, et teistelgi (just viiestega) selliseid probleeme on! Mul ka juba täiesti masendus kallal ja uurisin just mingi aeg tagasi Perekoolist psühholoogide kohta. Poiss ka viiene ja tõesti nagu puberteet oleks kallal, kogu aeg on maailma peale tige. Alates sellest kui hommikul tigeda näoga ja ust pauguga lahti lüües lastetoast välja marsib kuni selleni, kui ma sellesama ukse õhtul tema tigeda vingumise saatel kinni panen. Ja ikka oleme meie (emme-issi) milleski süüdi. Kogu noormehe suhtumine on stiilis “kuidas te j u l g e t e teha seda, mis mulle ei meeldi”. Ja ei ole ta kaugeltki hellitatud laps, ei lubata talle kõike ega ka ei karistata ülearu palju. Kahtlustan ka armukadedust 2aastase venna suhtes, aga üldiselt ei ole meie peres küll väiksema hellitamist-nunnutamist.” -M.
“Minul on kodus 5aastane tüdruk. Pere ainus laps ja olen temaga kodune , lasteaias käib laps haiguste tõttu väga harva. Laps oleks nagu terve maailma peale kogu aeg tige, kõik on halb. Uksed pauguvad ja peamine lause, mida ma kuulen on ” sa oled maailma halvim ema”. Tülid tulevad tõesti mitte millestki. Ma ei ole leebe ja teda ära hellitanud. Lapsed on väga erinevad ja nagu aru olen saanud ongi sellises vanuses osadel lastel sellised tujud. Kodus oleks nagu pubekas. Mõtlesin ka psühholoogi juurde juba minna , kuid loodan siiski et ehk möödub. -Heili
“Meie 5aastane printsess on üsna samasugune. Jonni-iga peaks nagu möödas olema, aga ei paista seda kergemat aega kuskilt. Loodan samuti, et ühel päeval selline käitumine möödub — õuduste vahel on ka praegu helgemaid hetki. Samal ajal püüan ise kaasa aidata, et olukord muutuks, st kui laps on maha rahunenud, selgitan talle, mida tunnen ja küsin ka lapse käest, kas ta ise saab aru, mis valesti läks. Ja oh üllatust, tegelikult ta saab aru rohkem, kui arvata võiks… lihtsalt ta ei oska kontrollida oma emotsioone. Me kõik oleme seda elu aeg õppinud ja õpime ikka veel. -Kaaskannataja
