Naiselikkus — sinu enda või hoopis partneri probleem?
Naiselikkus läbi aja
Ajaloos on olnud erinevaid aegu, ka selliseid, kui tuleb ellu jääda ja naistel pole aega olla naiselikud. Kui mõni asi väga ühte äärmusse vajub, teeb elu taas oma korrektiivid. Mulle näib, et praegu on naiselikkusega lood üldselt head. On nii üht kui teistmoodi naiselikkust ja kellelgi pole õigust nõuda, et inimene oleks teistsugune kui ta on. Siiski seda nõutakse.
Naiselikkuse teema on tõsiselt üleval paljudes düsfunktsionaalsetes paarisuhetes. Inimene, kes oma probleemide lahendamisega hästi hakkama ei saa, kipub süüdistama partnerit, et too ei ole piisavalt ihaldusväärne. Olen palju kokku puutunud piltilusate ja õrnade naistega, kelle mehed süüdistavad neid, et nad pole piisavalt ligitõmbavad, allaheitlikud, leebed või vastuoksa nii agressiivsed, nagu vaja jne. Tegelikult on mehel aga hoopis oma seksuaalsusega tõsised probleemid.
Samas olen kogenud sedagi, et kui mees palub oma naisel naiselikumalt käituda või välja näha, tõlgendab naine seda automaatselt nõudmise ja sunnina, millele tuleb igal juhul vastu hakata. See ei pruugi olla parim reaktsioon, sest vastutulek partneri soovidele võib tegelikult kujuneda investeeringuks kirglikumasse seksi. Küll aga leiavad ka naised, kes pole kehtivate ettekujutuste järgi naiselikud, endale elukaaslased. Mitte eriti mehelikud mehed lausa vajavad enda kõrvale mitte liiga naiselikke naisi. Muidugi on ka selliseid mittemehelikke, kes oma vähese mehelikkuse mõjulepääsemiseks vajavad vastuoksa supernaiselikke naisi.
Enesehinnagu seos naiselikkusega
Minu paljude aastate töökogemus on näidanud sedagi, et naiselikkuse teema kerkib üles tihtipeale seoses enesehinnangu probleemidega. Oma naiselikkusega pole rahul pigem need, kes on ka üldiselt endaga rahulolematud. Põhjused pole alati sugugi lapsepõlves või vanemate käitumises. Mõned inimesed ongi väga paljude asjadega siin maailmas sõjajalal, sealhulgas oma olemuse ja olemisega, olgu see siis milline tahes.
Laste psüühika kujunemisel võivad vanemad loomulikult otseselt või kaudselt mõjutada tema suhtumist endasse kui naisesse või mehesse. Sagedasem on olukord, kus mehes/meestes pettunud naised hakkavad neid halvustama ja juurutavad ka oma lastes sarnaseid negatiivseid hoiakuid. Pojad võivad teha ise järelduse, et kui mehed on sead, siis kes neist tulevikus saavad! Tüdrukud kuulevad aga, et ega meestest pole midagi head loota. On ka selliseid vanemaid, kes hirmutavad oma lapsi, ennustades, et sellisena, nagu nad on, ei taha neid keegi. Kindlasti on omadusi ja hoiakuid, mis teisi pigem eemale peletavad: näiteks agressiivsus, ülemäärane kriitilisus, alatus ja teiste ärakasutamine. Üldiselt leiavad aga paljud ärakasutajad partneriks just omasuguseid või neid, kellele sobib, et neid ära kasutatakse.
Julgust olla naine ja seda nautida mõjutab muidugi väga tõsiselt seksuaalne ahistamine, ärakasutamine ja alandamine. Sel põhjusel häbenevad naised oma keha, samuti seda, et nad võivad kellelegi tunduda atraktiivsed ja et keha võib tunda seksuaalset naudingut. Kiputakse arvama, et ahistamise teema on liialdatud, ent tegelikult on see suur probleem. Eesti inimesed lihtsalt ei räägi sellest. Eakaaslaste ebameeldivaid märkusi ja pilke kogevad tüdrukud juba siis, kui nende keha arenema hakkab.
Veel naiselikum?
Naiselikkus on suure sisuga mõiste, mida kasutatakse sageli kergekäeliselt, et kirjeldada naise seksuaalsust. Juba eelkooliealised muretsevad selle pärast, kas nad on ikka piisavalt seksikad, mis on tegelikult kohatu. Naiselikkus selle parimas tähenduses on midagi naisele väga omast ja seda täiendatakse sageli mõistetega õrn, malbe ja ilus. Naiselt oodatakse hellust ja kannatlikkust; et ta hoiaks ja lohutaks, mõistaks ja andestaks. Loomulikult on naiseks ja meheks olemise sisu aja jooksul väga palju muutunud. Vanadelt maalidelt nähtud lopsaka naiselikkuse vorm on asendunud teistsuguse arusaamaga, ent kannab endas siiski sõnumit järglaste saamise ja nende eest hoolitsemise võime kohta.
Üldiselt ei peeta naiselikuks käitumisviisiks rämedust ja jõhkrust. Roppus ja kasimatus andestatakse kergemini mehele. Polügaamia kalduvus mõistetakse naise puhul enamasti hukka. Need tõekspidamised on jällegi seotud naise väga olulise rolliga inimese kui liigi säilimisel: et saada terveid lapsi, pakkuda neile hellust ja tuge. Naiselt oodatakse, et ta suudaks pere koos hoida ka siis, kui ta on valinud mehe, kellel napib sotsiaalsust ja vastutustunnet. Ka siis, kui tal on mees, kes puhtbioloogilise isasena ikka ja jälle järgmisele ringile kipub.
Vaatamata teiste inimeste soovidele ja nõudmistele naiselikkuse suhtes, on oluline olla just nii naiselik, kui naine ise õigeks ja vajalikuks peab. Kui sulle endale tundub, et midagi on puudu, siis tuleb otsida vastuseid ja lahendusi, et hingerahu leida. Eelkõige võiks endas selgusele jõuda selles, mida naiselikuks peetakse.
Areng kui üks edasiviiv jõud
Mina usun, et inimese soov areneda on kiiduväärt. Naiselikkusega seoses tähendaks see, et kui loodus pole naisele andnud piisaval määral omadusi, mida üldiselt naiselikuks peetakse, on tal tuline õigus neid endas arendada. Üks tore, ilmselt prantslaste ütlemine, on selline: kui 17-aastane ei ole ilus, siis on see tema õnnetus, aga kui 30-aastane ei ole ilus, siis on see tema enda süü. Nii, et kolmekümneselt võiks naisel olla nii palju tarkust, et seda osa, mis temas on naiselik, esile tuua ja seda, mis vähem naiselik, kavalalt varjata.
Samas on inimese juures asju, mida eriti muuta ei anna, ja ka selliseid, mille muutmiseks tuleb vaid ühtteist teisiti teha. Vahel on vaja mõned hoiakud ja kindlaks kujunenud mõtteskeemid põhjalikult läbi töötada ja seejärel vaadata, milliseks tahetakse muutuda ja kas üldse on vaja muutuda. Ja kui kindlasti on, siis tuleb otsustada ja sellest kinni pidada.
Ja lõpetuseks: kedagi ei saa kohustada olema naiselik ja ilus, kui tema jaoks on siin maailmas muud asjad tähtsamad.
