Kõik emotsioonidest: kas targem on hoida kõik enda sees või anda tunnetele vaba voli?

Meie psüühilise tervise spetsialistid räägivad üha sagedamini sellest, et XXI sajandi katk pole hoopiski HIV ega gripi uued vormid, vaid emotsionaalsed häired — depressioon, ärevusseisundid, foobiad ning paanikahood. Mis siis selle epideemia taga peitub? Kas meie emotsioonid on tõesti väljunud mõistuse kontrolli alt?

Mõistlik atavism

 Emotsioonid on erilised seisundid, mis tekivad oluliste sündmuste puhul.  Lähtudes viisakusreeglitest peab inimene tagasi hoidma oma raevu. Aga ta nägu hakkab punetama, rusikad tõmbuvad kokku, ninasõõrmed laienevad. Vestluskaaslaseni sõimuvaling siiski ei jõua. Ent ka siis, kui inimene on suutnud end vaos hoida, adub kaaslane, et on tekitanud teises vihahoo. Ja kes siis süüdlane on? Eks see, kes vihastas! On suur  sajandite vanune illusioon, et inimene on võimeline varjama oma emotsionaalset seisundit.

Milleks siis meile selline ebamugav atavism, nagu emotsioonide väljendamine? Kunagi oli see esimene „mõistus”, mis lubas meie kaugetel esivanematel suhelda omavahel ja ellu jääda. Sellest ajast on möödas tuhandeid aastaid, emotsioonid  aga täidavad ikka samu ülesandeid.

Üks nendest on organismi silmapilkne muutus. Väikseimagi ohu puhul tekib hirmutunne; vajadusel end kaitsta — agressioon; nähes kõlbmatut toitu — vastikustunne. See aitas meie eellastel oma elu päästa, tänapäeval aga võib paraku viia kurbade tagajärgedeni. Hirmud muutuvad irratsionaalseteks foobiateks, agressiivsuse aga võivad esile kutsuda neutraalsed stiimulid.

Oma mõtte on kaotanud ka kommunikatiivne funktsioon. Nüüd, et mõista, mida inimene tegelikult tunneb, tuleb vähemalt selgeks õppida valetamise teooria. Sootsiumi nõudmised, traditsioonid ja kultuurilised piirangud on meid õpetanud varjama oma tõelist emotsionaalset seisundit. Me võime naeratada vaenlasele, vihates teda kogu südamest, ning demonstreerida ükskõiksust armastatud inimese vastu. Enamgi veel — me ignoreerime nende inimeste märke, kes on siirad oma tunnete ilmutamises. Me võime rahulikult kuulata väikese lapse nuttu, kuna oleme veendunud, et ta vaid „nõuab oma tahtmist”, mitte aga ei tunne üksindust või hirmu.

Vabanemine sisemisest pingest on muutunud samuti kontrollitavaks. Teame, et oma raevust lahti saada, tasub minna spordisaali ja tümitada poksikotti, manades silme ette solvaja näo. Tarvis on vaid õppida, kuidas jõuda oma vihaga nädalalõpuks spordisaali, vahepeal kedagi tapmata.

Hirmutavad tunded

Oleme õppinud, kuidas kontrollida oma emotsionaalset seisundit.  Ent siiski mitte täielikult. Emotsionaalne erutus kätkeb endas vabalt kontrollitavaid komponente (miimika, kõne) ja ka reguleerimata süsteeme (südametegevus, muutused lihastes, higieritus jne). Kui me õpime isegi oma miimikat, žeste ja kõnet kontrolli all hoidma, ei ole me suutelised hetkega kontrollima oma südame tööd, ega ka ahendama või laiendama poore ja veresooni.

Rõõmuga kaasneb näiteks liikumiskeskuste erutus ning me hakkame žestikuleerima, hüplema ning käsi plaksutama. Seejuures tugevneb verevool kapillaaridesse, nahk hakkab punetama ja muutub soojemaks, siseorganid on aga nüüd paremini hapnikuga varustatud, ainevahetus neis on intensiivsem.

Raevu puhul hakkab süda kiiremini lööma ning keha temperatuur tõuseb tunduvalt.

Hirm kutsub esile südame töö kiirenemise ja temperatuuri languse.

Kohati pole me võimelised oma organismi kontrollima. Seetõttu heidutab meid mitte üksnes võõra inimese, vaid ka meie endi käitumise ettearvamatus. Oma käitumise üle kontrolli kaotamine on kõige hirmutavam — see on seotud sotsiaalse heakskiidu või hukkamõistuga.

Kultuurišokk

Igal kultuuril on omad „suhted” emotsioonidega. Uuringud on näidanud, et näiteks vastastikuste suhete probleemid tekitavad rohkem kurbust jaapanlastes kui eurooplastes. Edu aga, vastupidi, rõõmustab rohkem eurooplasi. Euroopa kultuurides ilmutatakse ka rohkem  oma tundeid lähedaste suhtes ning hoitakse raevu tagasi võõramate inimeste juuresolekul.

Ja vaat, mis veel! Meile püütakse sageli sisendada sellist hoiakut, mis välistab emotsioonide olemasolu üldse! Tihti juhtub ju nii, et keegi pereliikmetest on halvas tujus. Lähedased pärivad, mis temaga juhtunud on ning saavad fenomenaalse vastuse: „Mitte midagi!” Kas arvate, et ta ei taha oma muret teistega jagada? Ei, tegelikult ta ei tea, mis temaga toimub, ning ei luba endal mõeldagi, et võib tunda tigedust või hirmu.

Kõik on OK!

Möödunud sajandi 70-ndatel aastatel näitasid uuringud, et emotsionaalsed häired on tihedalt seotud edu ja saavutuste, jõu ja konkurentsivõime, ratsionaalsuse ja vaoshoituse kultusega. See kultus on ka tänapäeval aktuaalne.

Ent see heaolu ja edu kultus, mis peaks ju välistama kurbuse ja rahulolematuse eluga, osutub tegelikult seotuks depressiooniga. Jõu ja konkurentsivõime kultus on aga seotud ärevushäiretega. Ratsionaalsuse kummardamine tõrjub välja emotsioonid ning tekitab psühhosomaatilisi häireid.

Tuleb välja, et sellised kultuurinormid ja -väärtused, mis keelavad ja suruvad maha emotsioone, stimuleerivad neid paradoksaalsel kombel. Keelad endale vihastamise — riskid tappa inimese. Keelad nutmise — langed depressiooni. Tänapäeva inimese elu on üle koormatud ning nõuab emotsionaalset reageerimist. Ent püüd välja näha eduka ja õitsvana viib sageli absurdini. Nii väidavad ameerika arstid pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt, et traditsioonilise I´m OK tõttu ei kuule nad kaebusi isegi mitte surijatelt.

Emotsionaalne intellekt

Eelnevast võib teha järelduse, et loodusseadustega ei ole võimalik kokku leppida. Mida siis ette võtta? Kuidas oma emotsioonidega hakkama saada? Kas lasta kõigel isevooluteed minna? Anda tunnetele voli?

On olemas üpris reaalne viis kasutada seda annet, millega on loodus meid heldelt varustanud. Selleks on meie „emotsionaalne intellekt”.

Esiteks tuleb tunnistada, et meil on õigus tunda igasuguseid emotsioone. On normaalne olla vihane, tunda ärevust, rõõmu ja imestust. Kahjuks seguneb kõikide meie emotsioonidega häbitunne sellepärast, et lubame endil kaotada kontrolli oma tunnete üle. Kui mõista kõikvõimalikke emotsioone kui normaalseid, siis aja jooksul kaob ka häbitunne.

Teiseks tuleb õppida oma emotsioone tundma. Peab mõistma, millal ollakse vihane, millal aga näljane. Millal ollakse väsinud, millal aga partneri peale pahane. Millal tuntakse rõõmu, millal imestust. Vaid nii suudab inimene mõista, mis tema ümber toimub, mis teda ärritab. Ning alles siis osatakse ka vastavalt käituda.

Tähtis moment on ka õppida oma üleelamistele adekvaatselt reageerima. Hoiatuslask õhku on samuti lask, end vähemate kaotustega. Pisarad on kasulik funktsioon, mis lubab organismil pingest vabaneda. Vastikustunne — põhjus keelduda sellest, mis üle jõu käib, olgu see maitsetu söök või suhtlemine ebameeldiva inimesega. Rõõmuhüüe on viis suurendada energiat ning täita end jõuga. Ning see ei tee teistele kuidagi halba.

Me peame õppima vastu võtma kõiki oma emotsioone — positiivseid ja negatiivseid — ning lubama endale neid väljendada. Vaid siis suudame tunda, et elame tõeliselt.