Dagmar Lamp: ära virise, sa pole ainus, kellel viltu veab!

Mind ajavad õudselt närvi inimesed, kes teevad sellest jube suure asja, et neil “alati” mingeid veidraid asju elus juhtub. Ma nimelt ei ole väga seda meelt, et me kõik oleksime erilised lumehelbekesed — põhisisu on meil kõigil siiski üks. Kõik see “erinevus rikastab” on minu jaoks üks kummaline reklaamfraas, sest miks me üldse peame inimestele õpetama, kuidas kõrvuti eksisteerida? Miks on vaja kedagi “tolereerida”, kui suurem osa meist on põhiasjades sama meelt: me tahame oma lastele head kasvukeskkonda, me tahame, et meie ja me lähedased oleksid õnnelikud, me tahame armastada ja olla armastatud. Niisiis, ma usun, et inimesed on inimesed. Kiiksude ja veidrustega, aga siiski põhiolemuselt sarnased.

See “küll ma olen eriline” suhtumine on vist ka mingi trendivärk. Mõned inimesed näikse siiralt uskuvat, et neid on välja valinud Saatus isiklikult, et just neile muudkui vingerpusse mängida ja takistusi teele lükata. “No nii saab juhtuda ju AINULT minuga!” on sellist tüüpi inimeste põhifraas. Teine, mida lugesin just ühest “Minu”-sarja raamatust: “Muidugi oli sealgi aga, minu puhul on ju alati aga!”

Mis mõttes? Miks arvavad mõned inimesed, et nad peavad oma erilisust TAVALIST ELU ELADES pidevalt rõhutama? Sest — oh üllatust! — meil KÕIGIL on teinekord päevi, mil kõik veab viltu ja meil kõigil on oma agad ja juhtumised. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi, mitte kive ja kände mööda. Aga täpselt nagu on olemas need ülipositiivsed inimesed, kellest ma eelmine kord kirjutasin, siis vist need “miks see alati juhtub minuga?”-inimesed on nende haldjatolmupuuksutajate vastandid.

Kõik see eellugu räägitud, tuleb tunnistada, et oli minulgi oma aeg, kui arvasin, et olen õudselt eriline. See vist käib suureks saamise juurde, kas pole? Mässav teismeiga ja varajane täiskasvanuiga, kui sa veel ise ka täpselt ei tea, kes sa oled, aga sa tead üht — sa oled kindlasti üks miljonist. Ei-ei, sa oled suisa üks miljardist! Ainult SINA tunned sellist maailmavalu, ainult SINA ei jää silma sellele kutile, kellesse sa armunud oled, ainult SINA saad pangaautomaadist kolm korda järjest elektrit (okei, see võibolla tõesti olen ainult mina?)…

Aga siis sa saad täiskasvanuks, elad läbi näiteks mõned pulmad ja lahutused, jääd rasedaks… Ahjaa, see raseduseasi, see muidugi on ka aeg, mil sa arvad, et sa leiutad jalgratast. Ainult SINA oled see esimene rase maailmas, kes on saanud enda kaela igikestva iivelduse, sümfüüsivalu ja ainult SINA oled see, kes oskab ja julgeb sellest kõigest vaimukalt oma kaasrasedatega rääkida, kes kõik teadvalt kaasa noogutavad. Sest ka nemad on ju nii ainulaadsed oma kogemuses…

Muidugi ei taha ma öelda, et ei peaks end väärtustama või arvama, et olla osake hallist massist, sulanduda, mitte omada oma arvamust ja mitte püüda üldse üheski suunas areneda oleks okei. Muidugi pole see okei! Aga nagu kõike siin ilmas tuleks sedagi tundmust harrastada mõõdukalt ja vahepeal endale teadvustades, et võibolla, ainult võibolla eksisteerib variant, et sa pole kõndiv õnnetusehunnik, et sind pole Saatuse poolt eraldi välja valitud selleks, et sulle pidevalt takistusi teele veeretada. Vahepeal asjad lihtsalt juhtuvad. Vahepeal lihtsalt veab viltu. Ei, see pole ainult sina, meil kõigil veab vahepeal viltu.

Seda kõike mõtlen ma sel alanud nädalal, kui absoluutselt kogu raha on otsas, eelmine nädal sõitsin kiiruskaamerasse (seda täielikult nähes, aeglustades 60-lt 55ni ja siis radarit pingsalt jälgides, arvates, et äkki ta ei märka mind), arvuti andis otsad ja mis nüüd edasi saab, ei oska ma üldse ennustada.

Aga vahel lihtsalt veab viltu.

Ja oma autot, muide, ei saa sa soovi korral nähtamatuks muuta. Liigelge turvaliselt ja tõmmake vahelduseks hinge. Kõik saab korda, kindlasti.

Eksju?
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (daki.tahvel.info), (aja)kirjanik ja sotsiaalmeedia ekspert. Daki kasvatab kodus kolmeaastast tütart ja kolme kassi ja targutab Delfis üle nädala kolmapäeviti.