Milleks meile suhted?
Milleks meile suhted?
Sõltumata sellest, kas oleme sündinud mehe või naisena, soovime olla tervik ja tunda end osana tervikust. Tark psühholoog Martin Buber väljendas sama mõtet lihtsalt: iga inimene vajab “sind” oma “mina” realiseerimiseks.
Psühholoogia “isa” Jung nimetatas sedasama enda tegeliku olemuse äratundmise suunas liikumise protsessi individuatsiooniks. Endakssaamiseks. Just enda tegeliku olemuse mõistmiseks peame suhestuma teistega. Eri tasanditel. Eri vahendite läbi. Inimene, kes elab sünnist saati üksikul saarel, ei arene. Vähemalt mitte kaugemale, kui tema esmaste eluvajaduste täitmiseks vaja. Püha Rooma keiser Frederick II tegi 13. sajandil oma Apuulias, Lõuna Itaalias asuvas Castello del Monte lossis ehk julmana tunduvaid, kuid väga olulist infot edastavaid katseid. Ta võttis vaesest perest lapsi, keda nende vanemad nagunii ei soovinud ja kes oleks “sooserva surema viidud” ja püüdis neid oma lossis kasvatada nii, et lapsed said kõik füüsilise keha arenguks vajaliku, kuid ei midagi inimlikku. Neile anti piisavalt süüa vastavalt nende keha vajadustele, kuid keegi ei rääkinud nendega ega edastanud migeidki inimlikke impulsse. Need lapsed surid enne viienda eluaastani jõudmist. Kuigi nendeni ei jõudnud kinnises lossiruumis mingi haigus ja samuti olid täidetud nagu öeldud kõik nedne füüsilised vajadused.
Inimeseks olemine sisaldab seega rohkem, kui meie füüsilise keha impulssidest lähtuvad vajadused. Vähemalt me eeldame seda ühiskonnas, teiste hulgas kasvanuna. Miks muidu on Mowglile ja Tarzanile antud nendest kirjutanud lugude autorite poolt kaasa vajadus leida end inimesena, kuigi ka loomana (ehk siis sellesama füüsilise keha tasandil) suutsid nad ju edukalt hakkama saada. Kuni inimeseks olemise põhivajadused pole meile selged, otsime küll suhteid teistega kuid, seda, mida me nende suhte läbi tegelikult otsime, ei leia. Ei Mowgli ega Tarzan saanud ju inimestena õnnelikuks. Hakkasid tagasi igatsema keskkonda, kus oli vaja vaid oma loomalike põhivajadustega arvestada. Inimesed, kes pole metsas kasvanud, igatsevad seda vahel samuti. Olemist vaid sööva, magava, soojusest ja kaitstusest rõõmu tundvana. Ürgimikuna. Kuni tekib jälle soov olla midagi enamat. Endakssaamine eeldab enda inimliku olemuse äratundmist. Iseendale peeglis otsa vaadates me ennast seestpoolt ära ei tunne.
Holistiline maailmanägemine ütleb, et kõik asjad on omavahel süvatasanditel seotud, niisiis ka inimesed. Kui me ei koge seda sidet on meis mingi(d) blokk(id), mis eraldab meid endast ja seeläbi ka maailmast.
Paljuigatsetud armastus
Peale elu esimeste, ilmselt üksjagu valulike lähisuhetkogemuste üleelamist, jõuab meisse arusaamine, mida me teise inimese kaudu või nende läbi oma ellu otsime. Armastusest on kirjutatud praktilisekt kogu maailma ilukirjandus ja luule. Suur osa muusikat ja kujutavat kunsti loodud samuti tema vägevatest impulssidest inspireerituna. Samas ei pruugi me suhtest suhtesse liikudes ikka mõista, miks me paljuigatsetud armastust tegelikult ei koge või kui kogeme, siis vaid üsna põgusalt ning enemasti järgneb sellele põgusale õnnekogemusele ka meeldejäävalt vägev valukogemus.
Aastal 2003 kirjutasin peale oma ühe kõige elumuutvama suhte katkemist: “Armastus on inimese olemuslik seisund, väidavad iidsed pühakirjad. Miks siis ometi 99% inimestest kaotab võime tunda armastust, kui kaob teine inimene? Kui kaob väline “lülitaja”, ei suuda sa ise seda mootorit, mis su iseendaga tervikuks taasliidab, käivitada. Seega sulgud sa maailmale, luues endle peale järjekordse kaitsekihi. Eredus, mida tundsid maailma suhtes armunud olles, kaob. Võime täiel rinnal ümbritsevat vastu võtta ähmastub. Hing tardub iseendasse. Uus raputus, mis ta ärataks, peaks tulema taas väljastpoolt ja olema oluliselt tugevam. Doos suureneb vastavalt kasutustihedusele. ”
Siis jõudis minuni saksa psühholoogia klassiku Fritz Riemanni mõte: “Armastus on võime teisele enda sees ruumi teha.” Võime ruumi teha on see, mis lubab sul teisega suhestuda. Ilma teist alla surumata. Sa tõmbud pisut tagasi, et teine end sinu kõrval mugavamalt tunneks. Ometi pidi see toimuma vabatahtlikult, mitte vägivaldselt. See pidi olema soov, mitte sundus.
Siis saingi aru, et tegelikult suhestume armastuse abil mitte üksnes lähedaste inimeste, vaid kogu maailmaga. Armastus on meie argipäevamaailmas väljendudes vahetus, kommunikatsioon, interaktsioon. Vastasmõjutav suhtestumine teineteise. Mitte olukord, kus kaks kirest pimestatud paaritumisvalmis keha lihtsalt otsivad võimalust neisse looduse poolt kodeeritud soojätkamisprogrammi täita. Või soov saada lõbu, mis tekib vaid teatud, meisse samuti looduse poolt paigutatud mõnupunktidele vajutades. Kuni armastus on meie jaoks erutav emotsioon, ei saagi see püsima jääda. Inimesed pettuvad, sest emotsioon ei jää püsima (miks, sellest tuleb raamatus pikemalt juttu). Nad hakkavad tegema etteheiteid endale ja teisele, mõistmata, et teine on selles sama vähe süüdi kui tema. Mõistmata, et hea lähisuhte alus on tegelikult midagi hoopis muud. Teadlikkus enda tegelikest vajadustest ja sellele toetuma hakkav tolerants, kus nähakse teist endaga samasuguste tegelike vajaduste kandjana. Armastus on võime teisele endas ruumi teha, kuna sa tead enda vajadust selle ruumi järlele ning seda, et teine on olemuslikult sinuga oma vajadustes vägagi sarnane. Ometi läks veel vähemalt kümme aastat ja kaks tähendusrikast suhet enne, kui mõistsin, mida tähendab see taaskord pealtnäha ülilihtne mõte tegelikult.
Et keegi oleks…
2006 aastal otsustasin, et olen kogenud nii eredaid ja võimsaid suhtekogemusi nii eredate ja eriliste inimestega, et ma lihtsalt suhteid suhte pärast enam oma ellu ei soovi. Elan parem ausalt üksi, kui hakkan kedagi enda kõrvale igatsema vaid selle tõttu, “et keegi oleks”. Teadmata, et teen ainuõige otsuse ning tegelikult vahetan lihtsalt vaatepunkti. Lõpetades suhete otsimise sealt, kust neid ei leia ja alustades armastuse otsimist sealt, kus ta tegelikult asub (kuigi ma seda otsingu alguses loomulikult veel ei teadnud).
Tookord, taas ühe elumuutnud suhte lõpetuseks, kirjutasin nii: “Tasakaal kui selline on oma olemuselt paigalseis. Inimhinge arenemine täiuslikkuse poole on aga aktiivne ja loov protsess. Selle käimapanevaks allikaks on kõik see, mis takistab täiuslikuks olemist. Niisiis kõik olukorrad, milles me tunneme end häirituna, on meie täiuslikuks olemise takistuste ilmnemised. Inimene sünnibki siia ilma selleks, et lahendada probleeme, et lahendada iseenda elu mustreid. Kui sinus oleks kõik vastuolud lahendatud, ei oleks su elus ka konflikte ega probleeme. Olles eneses lahendanud kas konflikti või mille iganes häiriva läbi sinu ellu kerkinud vastuolu, saabub hetkeline rahulolu, oled teinud oma töö ning siirdunud edasi järgmisele tasemele. Kus ootavad ees juba uued ülesanded.
Me tuleme siia maailma endasse kogunenud tasakaalutust tasakaalustama ehk siis otsima teed oma tegeliku, probleemideta ja täiusliku mina juurde. Kui meil probleeme poleks, lihtsalt poleks vajadust enam kehastuda. Arenguprotsessi aluseks on tasakaalutus.”
Siis asusingi uurima erinevaid vaimseid õptusi ning paraleelselt tegelema enese muutmisega. Minuni jõudsid emotsioonide haldamise ja mõttekontseptsioonide lahendamise tehnikad. Kuni ühel hetkel hakkasid tuttavad ütlema: “Sa oled vahel hirmuäratav, sest on tunne, nagu näeks sa teisi läbi.” Tegelikult on selleks “läbinägemisvõimeks” vaid elukogemus ja pidev soov mõista endaga ja enda ümber toimuvat. Ent ühte võib küll öelda. Mida edasi ma sel enesemuutmise teel läksin, seda huvitavamaks mu elu muutus.
