Murelik mees küsib nõu: kuidas öelda naisele, et tal võiks olla suuremad tissid?

Oleme tüdruksõbraga, keda oma naiseks nimetan, juba kaks aastat koos elanud. Üldiselt on meil kõik nagu hästi. Aga juba mõni aeg tagasi hakkasin mingisugust rahuolematust tundma. Ise ka ei saanud aru, millest see tuleb. Oleme koos elades hästi lähedaseks muutunud, meil on omavahel sama normaalne suhe nagu parimatel sõpradel. Seejuures ta ikka erutab mind seksuaalselt ka kõvasti. Ma vaatan vahel ka niisama pornot vahelduseks, sest täpselt sama toitu ei taha keegi iga päev süüa, ära tüütab. Samas võibki ju eelroa mujal teha ja siis koju sööma minna, nagu öeldakse, mitte vastupidi.

Meil seks on muidu iseenesest täitsa korras ja hea ning mingeid probleeme pole, mõlemal on korralik seksiisu, pikki vahesid sisse ei lase. Aga mul on see mure, et mulle meeldivad keskmisest kõvasti suuremad rinnad, minu naisel on aga sellised normaalselt keskmised või isegi väiksema poole. Olen selle teemaga juba mõnda aega omaette vaevelnud, et kas ja kuidas talle seda talle öelda, et mulle meeldiks, kui tal oleks hästi suured rinnad. Aga kuidas talle öelda, et lasku omale kunstrinnad panna? Lisaks on see nõmedalt kallis, probleem kui selline süveneb.

Mu naine on muidu väga ilus. Kui me tuttavaks saime, siis ta meeldis mulle kohe ja inimesena meeldis ka oma armsa näo ja lahke olekuga. Arvasin, et ega rindade suurus tugeva tunde puhul eriti ei loegi. Mulle tundus ta igatahes ideaalne. Ja ega ma eriti selge peaga ei mõelnudki, tunne oli tugev nagu maru. Ja ega ma temas kui inimeses ei ole siiani pettuma pidanud. Lihtsalt tahaks õlut ikka mõnusalt külmana, ehk siis koogi otsa kirssi kah, nagu meil öeldakse.

Ma tean, et rindade suuremaks tegemisega võivad igasugused jubedad riskid tekkida ja ma ei tahaks teda kuidagi ohtu seada. Õudselt nõme oleks, kui tal pärast oleks erineval kõrgusel rippuvad kotid või üks rind ees ja teine seljataga, või midagi sellist... Aga samas ma nagu ei tahaks ka teiste naiste suuri tisse niisama kaugelt ihaldama jäädagi. Mõne jaoks on muidugi iga pihutäis piisav ja mis üle jääb on juba luksus, mõne jaoks on mida suurem, seda parem. Inimesed on ju erinevad, nagu rinnadki. Ja iga mehe unistus on ju supelda rindade meres. Aga ega nende kummirindadega on vist risk nii ehk naa, sest ega tea ju kuidas need paari aasta pärast välja näevad, võib-olla on nii koledad, et pean ikka uue naise otsima.

Ma ei teagi, mis siin lahendus oleks. Kõrvalsuhteid ma ei taha arendada, sest nendest tekib tavaliselt liiga palju jama. Ja mu naine tahab nagunii minuga lapsi ja elu tundub isegi liiga paigas olema. Ma kuidagi ei suuda ette kujutada, et pean terve elu millestki nii mõnusast ilma jääma. Või pole see siiski nii oluline? Ma ei teagi, kuidas sellest murest temaga rääkida. Äkki on selleks mingi nipp?