Mida teeks sina, kui saaksid teada, et su mees on kriminaal?

Käisin sügisel tööga seoses koolitusel ühes väiksemas linnas. Pisike uimane linn, kus pidin koolitusega seoses veetma neli päeva. Koolitus ise oli huvitav, aga õhtuti polnud midagi teha. Läksin üksinda teatrisse, endalgi tundus imelik. Etenduse vaheajal tellisin kohvikus kohvi. Istusin, kui äkki tuli minu juurde pikka kasvu 30ndates mees. Ta vaatas mulle sügavalt silma ning naeratas: „Tere, vaatasin, et kaunis naine ei saa ometi üksi teatris olla?” Punastasin ja ütlesin, et minu jaoks on see võõras linn ning otsisin tegevust.

See pilk, see naeratus!

Jäime vestlema, kuni kõlas kell, mis andis märku, et etendus jätkub. Läksin naeratades saali, selline kohtumine tegi õhtu väga ilusaks. Etenduse lõppedes võtsin garderoobist asjad ning hakkasin õue minema. Äkki koputas keegi mu õlale. See sama mees. Tema pilk ja see naeratus, olin nii võlutud. Koolituse kaks viimast päeva olid ilusad. Päeval tegin tööasju ja õhtul sain selle mehega kokku. Ta nimi on Mattias. Käisime kohvikus, jalutasime. Koolitusel teised naised ütlesin, et ma säran. Neil oli õigus.

Mul oli väga kahju Viljandist lahkuda, kuid lootsin, et jääme suhtlema. Õnneks jäimegi ja ta hakkas mul pealinnas külas käima. Mattias oli sel ajal ühes firmas tootmisjuht. Ma ei küsinud kordagi, palju ta kuus teenib, aga tundus, et hästi. Ta kandis ilusaid riideid ning sõitis kalli autoga. Detsembris kolis Mattias Tallinna minu juurde, jõulud veetsime koos. Ma tundsin end maailma kõige õnnelikuma naisena. Viimane suhe oli mul kolm aastat tagasi, mees pettis ja läksime lahku. Nüüd oli mul uus võimalus, mida kavatsesin kasutada. Jaanuaris läksime reisile, külastasime Egiptust, see oli väga ilus reis. Veebruaris oli mul sünnipäev. Läksime uhkesse restorani, kus sõime mitmekäigulist õhtusööki ja õhtu lõpus palus Mattias mu kätt. Loomulikult olin nõus.

Hakkasime juba pulmi planeerima. Mu kalleim sõbranna on jurist, ta ütles, et vaatab ka tehnilised asjad üle. Rääkis mulle abieluvaralepingust. Minu meelest oli see tobe, kui on kaks inimest, kes teineteist armastavad, siis on neil ühine vara. Sõbranna ütles, et peab siiski üle vaatama.

Varas ja pussitaja

28. märtsil tuli sõbranna minu juurde. Ta nägu oli väga tõsine, aimasin, et tuleb midagi halba. Ta oli tausta uurinud ja selgitanud välja, et Mattias oli kolme aasta eest perekonnanime muutunud. Võtnud vanavanaisa perekonnanime enda oma asemel. Põhjus oli selge, ta oli kunagi vangis istunud ja tahtis sellest mainest lahti saada. Olin ennegi imestanud, et googeldades Mattiase kohta eriti midagi välja ei tulnud, nüüd sain aru.

Vaatasime avalikust kuriteoregistrist, et Mattias oli kõigepealt istunud kuus kuud vanglas avaliku korra raske rikkumise pärast. Kui õigesti aru sain, oli ta osalenud mingis peksmises, kus keegi väga tõsiselt viga sai. Kui ta vanglast välja sai, siis hakkas ta tegelema maksepettuste ja vargustega. Korra murdis ta sisse ka ühte autosse. Ühel hetkel pandi taas vanglasse. Kõige jubedam oli see, et ta oli vabanedes sõpra pussitanud, purjuspäi küll, aga see ei ole vabandus.

Ma olin mitu päeva šokis. Kuidas on see võimalik. Minu Mattias, mees, keda ma väga palju usaldasin ja armastasin. Mattias ei saanud aru, mis mul viga on. Ütlesin lõpuks välja, et tean tema tausta. Ta vaatas mind kurja pilguga. Kartsin, et tuleb mulle noaga kallale. Siis ta rahunes ja hakkas seletama, et on muutunud mees. Tema teeb nüüd korralikult tööd ja tahab minuga pere luua. Rääkisime pikalt, aga kõndisin minema. Aprillis üritas ta korduvalt minuga kokku saada, rääkida ja ära leppida. Olin peaaegu murdumas, aga lähedaste toel suutsin ei öelda.

Kõik see on olnud nii kohutav, et olen šokis vist praeguseni. Elu armastus on tegelikult hoopis kurjategija. Sellist jama ei näe isegi seebiooperites.