Dagmar Lamp: kes ma siis tegelikult olen?
Sel korral ajas mul harja punaseks mõni nädal tagasi teemaks tulnud blogijate “tegelikkuse” küsimus. No et kõik need Mallud ja Dakid, kas nad ikka on need, kes oma blogi põhjal paistavad? Ja siis mõned eriti targad hakkasid jagama “siseinformatsiooni” meie suurtest saladustest, mida me kiivalt üritame lugejate eest hoida. Nagu me oleks mingis spioonisõjas, arumaisaa!
Mind ärritab see blogijate privaatsuseküsimus juba aastaid — pärast seda olen selles osas eriti tundlik, kui seitse aastat tagasi vennaste Tähismaade minule suunatud küberkiusamise üle elasin. Siis ei pidanud mu närv kõikide nende “heatahtlike paljastajate” osas vastu ja panin blogi mõneks kuuks kinni. Tagasi tulles kirjutasin pikalt ja põhjalikult, mida mina kui blogija ja mina kui kommunikatsioonierialainimene asjast arvan ja tean, aga inimeste mälu on lühike ja seda tuleb aeg-ajalt üle korrata.
Pole mingit vahet, millisena me oma kuvandit blogi põhjal loome — meil on blogijatena selleks õigus. Jumala eest, me võime end karvasteks elevantideks ka valetada kui tahame! Küsimus on sisemises moraalitundes ja eetikas, isikliku ja sotsiaalse mina piiride asukohas. Ilmselgelt asuvad minu ja näiteks Mallu sotsiaalse mina piir mitte-eestlaslikus asukohas, sest me oleme valmis oma eraelust lugejatega jagama rohkem kui paljud teised. Kas me seejuures jätame osad asjad enda teada, ei räägi kõigest, loome teadlikult kuvandit ja kirjutame stiilis, mida meilt oodatakse — isegi, kui see pole alati täpselt elust maha kirjutatud, vaid saanud juurde kunstilised lisandused? ABSOLUUTSELT. Ja rumalad on need lugejad, kes seda ei mõista.
Aga rumalad on ka paljud blogijad, olgem ausad. (Jah, ma olen ka rumal olnud ja kindlasti teen rumalusi tulevikus veelgi.) Blogijad ise ei adu enam, et nad on tänases maailmas avaliku elu tegelased, mis tähendab seda, et neile langevad osaks avaliku elu tegelase õigused, aga ka kohustused. Kõik need tasuta asjad, promod ja reklaampakkumised on ju toredad, aga selle kõigega kaasnevad ka juba teatud “kutse-eetilised” nõudmised, mis minu meelest on osalt ajakirjanike, osalt suhtekorraldajate kutse-eetika sarnased. Me ei tohiks iial teadlikult lugejaid pahatahtlikult eksitada, me peame olema valmis adekvaatseks kriitikaks ja sellele reageerima. Me peame mõistma, et kuna meil on aina kasvav fänkond, siis on neil ka (õigustatud) ootused ja avalik huvi meie nende eluaspektide vastu, mida me ei tahakski ehk arutada.
Ja siinkohal teebki iga blogija või kolumnist ise omad reeglid, mida järgib, sest ühist blogijate eetikakoodeksit meil pole ja ilmselt ei saagi kunagi olema. Mina olen näiteks teadlikult valinud, et ei räägi oma lahutusest ega lahka intiimselt seiku, mis puudutavad teisi inimesi: minu lähedasi, perekonda ja kõiki neid, kes POLE valinud avaliku elu tegelaseks olemise teed. Aga samas saan ma inimeste uudishimust selles osas, mille ma jätan varjatuks, ka väga hästi aru.
Ma lihtsalt loodan, et kõik teisedki blogijad suudavad oma tegemisi teadlikult teha. Et nad teavad: see pole niisama mäng, ammu enam. Ja et nad saavad uuenenud mängureeglitest ka aru.
Dagmar Lamp ehk Daki on vabakutseline (aja)kirjanik ja blogija (http://daki.tahvel.info), kelle kodus kasvavad 3aastane tütar ja kolm kassi. Daki targutab Delfis üle nädala kolmapäeviti.
