Dagmar Lamp: täitsa mittus ehk mida teha, kui laps hakkab vanemaid jäljendades ropendama?
Kui sul kodus aga kasvab üks kolme-aastane, kelle lemmiktegevus on jäljendada kõike mis sa teed (ja äärmise tüütuseni sundida SIND jäljendama kõike, mida TEMA teeb — ja kas te teate, KUI raske on ühel 30aastasel mitte-just-parimas-vormis naisterahval tõsta jalga kaela taha?) ja ütled, pead sa varem või hiljem hakkama tähelepanelikumalt jälgima, millal sa ütled härjasitt ja millal saad sõnasabast kinni ja ütled selle asemel hoopis “härjatitt”, mis tekitab segadust igal tasandil kõigis kuuljates.
Mila avastas vandumise naljakuse vaadates “Nädalalõppu Kanal 2-ga”, kui Ott Sepp tegi külastuse ja röögatas hüsteeriliselt naljakal kombel: “Sina ole vait! Ja sina ole ERITI VAIT!”
Mila nägi meid selle peale pisarateni naermas ja õige pea hakkas temagi sobivatel ja mitte-nii-sobivatel hetkedel hõikuma: “Sina ole vaip! Ja sina ole ERITI VAIP!”
Ma lasin sel juhtuda, sest, olgem ausad, kellelegi “Ole vaip!” karjuda pole ju tegelikult halb, ropp ega solvav, pealegi ei saanud ta tõesti aru, miks täpselt kogu see kontseptsioon naljakas on.
Sellegipoolest olen ma pidanud hakkama oma sõnavara rohkem kontrollima, ja ma ütlen ausalt, et see on täielik piin. Vist üks tüütumaid asju kogu selle titenduse juures. Ma armastan sõnu! Ja ropendada armastan ka, eriti kui ma olen JÄRJEKORDSELT pimedas mõne lego-klotsi või pliiatsi peale astunud. Oh sa kurat, kus see on vastik! Ja kui veel ropendada ka ei saa… Maailmast kaovad sellega ju värvid!
Kui aus olla, siis ma eriti niikuinii ei mõista seda, miks mõndasid sõnasid peetakse roppudeks ja osasid mitte. Naabrinaine rääkis, et üks tema tuttav olla öelnud oma lastele, kes lasteaiast igasuguste roppude sõnadega koju hakkasid tulema: “Jajah, kõik need sõnad on tõesti ropud, aga teate, mis on kõige ropum sõna maailmas? …Purpur!” Peale seda hakkasid ta lapsed ainult sõna “purpur” kasutama, ise vandeseltslaslikult itsitades.
Mina purpurini jõudnud pole, küll aga on sõnavarra lisandunud taas klassikalised “putkavahinaised” ja “vida mittu”.
Eile aga, kui printeriga jändasin, ronis Mila minu juurde, vangutas hindavalt pead ja teatas: “Täitsa mittus, jah?”
Ma arvan, et sellega peaks ma juba midagi ette võtma.
Millised on teie laste ropud (ja “ropud”) sõnad? Kuidas te reageerite, kui nad neid ütlevad — ignoreerite või üritate selgitada, et nii ei tohi? Miks? Andke kommentaarides teada!
Dagmar Lamp ehk Daki on vabakutseline (aja)kirjanik ja blogija (http://daki.tahvel.info), kelle kodus kasvavad 3aastane tütar ja kolm kassi. Daki targutab Delfis üle nädala kolmapäeviti.
