Dagmar Lamp: naise kohus on iga hinna eest sünnitada?!

Lugesin Delfi Naistekast esmaspäeval 30aastase tüdinud naise lugejakirja, kes käratas: “Ma löön järgmist inimest, kes tuleb ütlema, et ma peaks sünnitama hakkama!” Ta loetles üles mõned “heasoovlike kaaskondlaste” argumendid, millega talle kui lastetule 30aastasele pidevalt kaela lennatakse ja ausalt öeldes ajasid need mulgi harja punaseks.

Ma pole ise kunagi teravalt ühiskonnapoolset survet lapsi saada tundnud, võib-olla sellepärast, et ma olen juba üsna varasest east alates olnud kindel, et lapse ma saan ja seega on jätnud mind võimalikud vihjed stiilis “kaua veel ootama peab?” üsna külmaks. Ma olin Milat sünnitades 27aastane, mis veel paarkümmend aastat tagasi oli esiklapse sünnitamiseks väga kõrge vanus. Nüüd aga, kui titest on ootamatult saanud täiesti asjalik väike inimene ja vanus on 30ni tiksunud, tunnen ma siiski, et teatud pilke mõned inimesed mulle heidavad. Eriti murelik on vanaema — sest kuidas mina kui lahutatud naine siiski siis teise lapse saama peaksin? “No öeldakse ju, et ikka kaks last peaks olema!” sõnas ta mulle viimati.

Ma lisasin omalt poolt, et tegelikult öeldakse, et ikka kolm peab olema — üks enda eest, üks mehe eest ja üks Eesti eest. No et ikka iive tõuseks ja rahvas ei sureks.

Õnneks vanaema naeris, aga tema mure muidugi tuli südamest, sest ta usub ilmselt väga tõsiselt, et üks laps pole kellelegi piisav ja eriti koormav on see üksikule lapsele endale.

Jah, muidugi, ma absoluutselt ei eita seda, kui palju lisaväärtust mu elule on andnud tõik, et mul on õde, pealegi nii väikese vanusevahega õde. Tõsi, esimesed 18 aastat ma seda suuremaks asjaks plussiks ei pidanud, kuid pärast seda oleme me olnud lahutamatult lähedased. Ma ei kujutaks oma elu ette ilma temata!

Aga samas tunnen ma väga teravalt, et mul jäi lapsena oma ema tähelepanust puudu ja et ilmselt oleks ma võitnud mingeid muid väärtusi, kui ma olekski jäänud ainsaks lapseks. Inimesed, kes on ainsad lapsed (näiteks mu elukaaslane), tunnistavad tõesti, et eks nad on elu jooksul mõelnud küll, et õde või vend võiks ju olla, aga… Kui juba nii läks, siis läks ja ega elul midagi ilma ka viga pole!

Samas tean ma õdesid-vendi, kes on omavahel vaat et sõjajalal, kohtuski teineteise vastu käinud. Tean peresid, kus vennad omavahel kohtuvad vaid pingelistel pereüritustel või kus õed vihkavad üksteist südamest.

Mu point on, et lõppeks on ikkagi kõik naise otsustada, kuidas ta oma munasarjade ja emakaga ringi tahab käia. Ja on müstiline, et me elame ikka veel ajastul, kus on aktsepteeritav naisterahvale öelda, mida ta oma kehaga ette peaks võtma! Lapsesaamine ON kirjeldamatult võimas kogemus, see annab sulle palju juurde, muudab su elu täielikult ning toob õnnehetki, mida ei saa võrrelda millegi muuga. Aga, ma kujutan ette, on näiteks ka Angelina Jolie’ks olemine kirjeldamatult võimas kogemus, mis võib su elu täielikult muuta ning tuua õnnehetki, mida ei saa võrrelda millegi muuga, aga ometi ei küsi lastetult 30aastaselt naiselt keegi, et kas ta on mõelnud ehk Angelina Jolieks hakkamisele. Sest see on täpselt sama jabur. Mõni meist poleks Angelinaks sündinud, mõni meist ei taha Angelinaks saada ja mõni meist ei saa, isegi kui proovib. Aga VALIK on ikka ja alati naise enda teha.

Mis minusse puutub, siis kõigepealt pean ma olema täiesti kindel, et olen valmis kogu selle õuduse, mis oli rasedus ja esimesed pool aastat tite ja sünnitusjärgse depressiooniga, uuesti läbi tegema. Ja teiseks tahan ma olla kindel, et mu tütar saab nii palju minu tähelepanu kui ma talle seda praegu anda saan. Olemasolev laps on siiski prioriteet, mitte hüpoteetiline järgmine.

Ja võib-olla proovin ma vahepeal Angelinaks hakata. See kõlab ka maru põnevalt!

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (daki.tahvel.info) ja (aja)kirjanik. Daki targutab Delfis üle nädala kolmapäeviti.