SUVEJUTT: romantiline ja kuum öö teise naisega muutis mu elu täielikult
Kuna mul on vanust juba nõks üle kolmekümne, siis puutun kokku pidevalt tüütute stampküsimustega, mida vallalistele ikka esitatakse. Kuidas sul ikka veel pole meest? Kas bioloogiline kell juba ei tiksu? Ka tänavune suvi polnud erand. Vallalisestaatuse põhjus seisnes lihtsas asjaolus – polnud mitu aastat kohanud kedagi, kes südame kiiremini põksuma paneks.. Peagi aga kohtasin ning loo teeb eriliseks asjaolu, et tegemist oli teise naisega.
Tegelikult armusin kord oma klassiõesse – tõsi küll, sellest on küll juba 15 aastat möödas – juba keskkoolis. Toona loomulikult midagi tõsist ei tekkinud, sest vaikisin valehäbist tingituna oma tunded maha. Ometi jäi sellest ajast peale mind kummitama mõte, et ka naised võivad olla ihaldusväärsed.
Kohtusin Lillega sõbranna sünnipäeval ning saatuse tahtel sattusime peolauas lähestikku istuma. Juba siis taipasin, et meil on palju ühist: sarnane saatus, elustiil, isegi hobid kattusid peaaegu täielikult. Intuitiivselt tajusin, kuidas temast õhkus seletamatut maagilist isikupära ja lummavat veetlust.
Üldiselt pole meie seltskonnas peoinimesi, kes viitsiks sünnipäeva puhul hommikuni tantsida. Seekord otsustasime siiski klubisse minna, kusjuures arvestatav osa sünnipäevalistest tuli kaasa. Soovisin ka mina minna, kuid vastuoluline tunne tegi otsuse tegemise raskeks. Hakkasin tajuma, kuidas keelatud emotsioonid ja mõtted võtavad võimust. Kohe meenus keskkooliaegne pikk ja valuline platooniline armumine oma klassiõesse Elasin taas mõtetes üle ränki enesesüüdistusi, mida esitasin juba toona endale samast soost inimese ihaldamise eest. Äkki kordub saatus taas?
Uudishimu ja janu põnevuse ning millegi uue järele said hirmust võitu ning otsustasin minna. Peagi sattusin kokku Lillega, keerutasime natuke jalga ja jäime siis märkamatult rääkima. Tunnistan ausalt, et muidu olnuks ma häbelikum, kuid sünnipäeval joodud vein ning paar jooki klubist muutsid mind avatumaks ja julgemaks. Meievahelisest suhtlusest õhkus sädemeid, iha ja sümpaatiat. Tunded läksid mõistusega vastuollu ning see tegi mind kohmetuks.
Üsna varsti, kui kell hakkas saama 1, võttis Lille ohjad enda kätte ja küsis, kas ma temaga jalutama ei tahaks tulla. Mahe suveöö ühes taevas siravate tähtedega tundus tõesti ahvatlevam kui lärmakas klubis purjus meeste lähenemiskatsete tõrjumine. Nagu selgus, siis elasime üsna lähestikku ning kodutee kulges valdavalt läbi väikeste rahulike tänavate. Hoolimata öisest ajast võib ennast seal julgelt tunda, sellest johtuvalt otsustasime koos koju jalutada.
Ühel hetkel Lille seisatas ning hakkas kelmika naeratuse saatel õrnalt mu nägu silitama. Tundsin tohutut kohmetust, mida võis ilmselt näost ja kehakeelest välja lugeda. Lille oli ühteaegu julgustav ja isegi emalik. „Sa pole vist kunagi teise naisega olnud?“ küsis ta mõistval näoilmel, salapärane naeratus huulil. Ma ei jõudnud vastata, aga küllap oli ta sellest ise aru saanud. Peagi tundsin, kuidas meie huuled sulavad üheks. Süda tagus meeletult, korraks käis kogu elu silme eest läbi. Kuid ühel hetkel Lille embuses mõistsin: pole mõtet põgeneda enda olemuse eest, tuleb ennast armastada ning nautida neid tundeid ja seda erutavat lähedust, mida elu pakkunud on.
Siiski võpatasin, kui Lille tegi konkreetse ettepaneku enda poole minna. Korraks jõudsin mõelda, et kõik on läinud nii hämmastavalt kähku, äkki tuleks natukene rahulikumalt võtta? Kuid huuled kohtusid taas ning teisest naisest õhkuv maagiline õrnus oli otsuse juba teinud.
Lille pool läks kõik loomulikult ning sain tunda hoopis teistsugust ja intensiivsemat naudingut võrreldes sellega, mida oma varasemas abielus kogesin. Pisidetaile pole vast sobilik kirjeldada, kuid midagi nii head ma oma elus ei mäleta. Tema mõistev pilk ning õrnad käed ütlesid rohkem kui tuhat sõna.
See lugu ei lõppe mustvalgelt nagu mingi muinasjutt. Järgmisel hommikul sain teada, et Lille on abielus ja väikese lapse ema, perekond oli sel ajal lihtsalt maakodus. Tegelikult olin seda sisimas kogu aeg arvanud ning intuitsioon ei vedanudki alt. Lille ütles, et ei suutnud sinna midagi parata, meievaheline tõmme oli lihtsalt nii tugev. Sama tundsin ka mina, loomulikult polnud põhjus tema peale pahane olla. Rohkem me nende asjaolude tõttu nii kaugele pole läinud, kuid eespool kirjeldatud kogemus jääb vaieldamatult meelde kui üks elu ilusamaid hetki.
