Lugeja: klassikokkutulekud on kohutavad, ma ei lähe mitte kunagi enam!

Räägitagu mis tahes, aga minule koolis käia meeldis. Kuigi õppisin ühes väikeses Eesti linnas ja mõnes aines häid õpetajaid nappis, siis muu üle eriti kurta polnudki. Eks õppimine oli ikka tüütu, aga millisele lapsele poleks? Igatahes, suurema osa klassikaaslastega sain hästi läbi nii ajal kui ka hiljem ning ka tänaval vastu tulevat õpetajat nähes ei tekkinud tunet, et tahaks hoopis ümber pöörata või teisele poole tänavat minna.

Pärast sellel suvel toimunud klassikokkutulekut ma enam aga nii ei mõtle! Tõesti, 10 aastat lõpetamisest ning see on küll paras aeg kui inimesed poolpööraseks lähevad. Enam ei saa väita, et kõigi inimeste kohtamine on vahva sündmus.

Miks nii? Pidasime klassikokkutulekut juuli alguses ühes peokohas linna servas. Praktiliselt jalutuskäigu kaugusel iga klassikaaslase kodust. Kui varasematel kordadel ei olnud see üldse teemaks mis kellelgi seljas või jalas ning mis autoga sõidetakse, siis nüüd olid osad nagu kokku leppinud, et tuleb järjest uhkemate masinatega ette sõita. Ühed lasid ennast limusiiniga kohale visata!! Milleks või kellele sellist asja vaja oli, ma ei saanudki aru. Pigem hakkas piinlik – ma ju tunnen neid inimesi lapsest saati ja tean, et jala kohale tulek võtab maksimaalselt 20 minutit.

Aga nagu kohevarsti selgus, ei olnudki autodega eputamine ürituse jubedaim osa. Nii kui lauda istusime, olid kõik osalejad justkui endiste klassijuhatajate piiramisrõngas. Tuli välja käia kõik oma senised elulised tulemused, näiteks lapsed, töövõidud, omandatud haridus ja nii edasi. Mõnusa õhtusöögi asemel istusime koos endise pinginaabriga justkui piinapingis. „Huvitav, kas nad panevad meile pärast nende tulemuste põhjal hindeid ka?“ sosistas pinginaaber. Ausalt öeldes, mina ei naernud, sest mul oli reaalselt sama hirm tekkinud.

Kusjuures, meil pinginaabriga ei olnud kummalgi otseselt millegi pärast häbeneda. Meil on elus suhteliselt hästi läinud, lõpetasime ülikooli ning teeme spetsialistidena korralikus firmas tööd. Ei midagi erilist, aga otseselt läbikukkujaks ka ennast ei pea. Ent sellel kogunemisel tundsin ma ennast küll nagu mitte treeninud inimene olümpiamängudel. Justkui ma ei pingutakski millegi nimel ja laseksin elul käest veereda. Olen kaotaja võistlusel, mille olemasolust ma isegi teadlik ei olnud.

Otsustasin asjale läheneda nii, et räägin oma elu kohta mõned laused ja lasen teistel jätkata. Ei läinud läbi, kõik uuriti täpselt järgi. Kui juba mu abikaasa töökoha ja palga kohta uurima hakati, siis sain kurjaks. Mismõttes neid huvitab, et kellena ta töötab või kui suur on sissetulek? Küsisin ausalt, et miks inimesed üldse teistelt selliseid asju uurivad Taoline info on privaatne ning minu arvates peaks juba küsija ise ka aru saama, et ta läheb üle piiri. Siis vaatasid paar klassikaaslast mind eriti üllatunud näoga ja teatasid, et lapsepõlvesõpradel ei ole ju üksteise ees saladusi! Et mis ma nüüd pipardan, rääkigu ma ära. Mismõttes ei ole saladusi? Ma lihtsalt ei taha rääkida oma isiklikest asjadest inimestega, kelle peamine eesmärk oli välja ilmuda kullast tõllas ning jätta endast mulje nagu mingist Hispaania kuningast.

Põgenesime pinginaabri ja veel paari klassivennaga õige pea. Ei olnud isegi kahju sellest, et osalemistasu oli juba ette makstud. Seadsime ennast sisse ühes mõnusas kohvikus ning heietasime ja tantsisime hommikuni. Ei rääkinud me ei rahast ega saavutustest, lihtsalt meenutasime toredaid aegu ning nautisime head seltskonda.

Kahju oli lihtsalt sellest, et me olime kaotanud toredaid kaaslasi, kes aastaid hiljem panid kogu energia sellesse, et mingi elu edetabel koostada. Järgmisel korral ma klassikokkutulekule ei lähe. Ehk vanemast peast, kui inimesed on jälle rahunenud ja suudavad tavalistest asjadest rääkida.