Imelik on hoopis see, et kui olin noorem, siis tundsin, et kui armastus kellegi vastu puudub, siis varem või hiljem kaob oskus üldse midagi kellegi vastu tunda. Ma ei tea, kuidas sellise ma teismelisena sellise teooria välja mõtlesin, aga praegu tunnen, et see aeg ongi käes. Täielik tühjus on viimase kolme aastaga kätte jõudnud ja mind huvitaks, kas see siis peabki nii olema? Mees jääb vanemaks ja kui on juba piisavalt kaua üksi olnud, siis kaob ka võime üldse kellessegi armuda, armastada ja hoolida? 

Ma ei tunne enam mitte midagi. Ei tunne õnnelikust ega soovi naistega tutvuda. Miski ei motiveeri. Eriti veel, kui elu ainsad tunded naisterahva vastu on lõppenud suure pettumusega. Raske on näha midagi positiivset, aga asi ei olegi selles, see pole probleemiks. Probleemiks on see, et tunnen end väsinuna. Mingit tahtejõudu ei ole. Täiesti null. Mees peab ikka see olema, kes avaldab tundeid ja võidab naise südant. Naistel lihtne, istu ja oota ainult. Aga kui mehes ei ole seda janu naisterahva südant võita, sest nii kui nii keegi ei sümpatiseeri, siis peabki vist nii minema. Mida vanemaks ma jään, seda vähem mind huvitab. Kui mul oleks võimalus, siis lapsendaks. Sest millegipärast soov lapsi saada ja kasvatada on alati jäänud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid