Piinlikud restoranikogemused: kuidas ma kliendi südame murdsin
Töötasin ühes restoranis teenindajana ja nagu ikka jäävad tihedamini külastajate näod meelde. Nii oli ka selle kliendiga, ta oli kuskil 40-45- aastane mees. Tihtipeale avastasin, kuidas ta jälgib mind kogu aeg.
Ühel päeval nägin: ahaa, jälle see mees. Istus ta minu lauda ja asusin temalt tellimust küsima. Tellimus käes, küsis ta minult järsku: “Vabandage, neiu, kui te läheksite oma kallimaga reisile, siis kuidas te oma asjad kohvrisse pakiksite? Kas te voldiks, rulliks või loobiksite need oma kohvrisse?” Selle veidra küsimuse peale oskasin ma ainult natuke muiata ja siis vastasin: ”Noh, ma ilmselt voldiks oma asjad kohvrisse.” Selle peale vastas mulle mees rahuloleva olekuga ja laia naeratusega: ”JAH, mina teeksin täpselt nagu teie.” Veider! Selle peale ma ei osanud midagi kosta, lahkusin laua juurest ja asusin tööd edasi tegema, ise peas mõtlesin, et see oli küll kõige imelikum pick up line, mida ma kuulnud olen.
Kuskil nädal hiljem sain ma sellelt mehelt Facebooki postkasti kirja, kus ta kirjutas pikalt, kuidas ta jalutades mõtles mulle ilusaima hüüdnime ja kuidas minu hääl tema peas kajab. Kirja all oli muidugi telefoni number.. Mõtlesin, et appi, mees unistabki minuga reisile minekust ja ei tea, kas tööle enam julgengi minna. Otsustasin, et mina enam seda inimest ei teeninda ja lausa kartsin, kui see mees uksest sisse jälle astus. Tihtipeale, kui ta jälle restoranis oli, siis ma ei teinud temast välja ja kõndisin lihtsalt mööda ja tegin oma tööd. Ükskord ta hüüdis mind nimepidi, et saaks mulle tellimuse esitada, kuid vastasin, et teid teenindab teine teenindaja ja silmnähtavalt vajus mehe nägu mossi minu vastuse peale. Pikapeale ta sai aru, et ma väldin teda ja sain paari nädala pärast postkasti uue kirja, kuid seekord mitte nii ilusa kui eelmise. Seal ta ütles, et ta arvas, et ma olen eriline neiu ja natuke midagi rohkemat, kuid tegelikult nagu kõik teised ja täiesti tavaline…BITCH.
Vot nüüd ei oskagi midagi öelda. Murdsin vist kellegi südame.
