Dagmar Lamp: ma olen intriigide ja pseoudoteemade jaoks juba liiga vana

Viimasel ajal mulle tundub, et kas kuumus on inimeste ajud pehmeks teinud või on mingi muu tõbi lahti, aga inimesed on peast segi läinud. Intriige lendab sisse uksest ja aknast, naised sõimlevad ja solvuvad ja paugutavad (enamasti virtuaalselt, aga ka päriselus) ustega, seljataga käib üks suur klatš ja ärapanemine ja kõige selle juures on üks ühine fakt — kõik need teemad, mis suuri tundeid tekitavad, on täiesti pseudoteemad!

Oleme Naabrinaisega ikka korduvalt ja korduvalt aastate jooksul neid naiste intriige kõrvalt vaadanud ja Naabrinaisel on sellistele asjadele alati oma diagnoos: “Inimestel on lihtsalt liiga palju aega.” Tõesti, paistab, et see on üks peamine põhjus. Ja teine peamine põhjus on muidugi ka noorus ja kogenematus. “Lase olla, las kasvavad ja küpsevad.” — Ka see on üks asi, mida Naabrinaine on mulle öelnud, kui ma olen küsinud kraaklemist pealt vaadates, et ei tea, kas peaks sekkuma.

Naljakas on see, et ma tean kohe päris mitut sellist inimest, kelle elu ülesanne paistab olevat punuda nii palju intriige kui võimalik. Nad kohe nagu pole rahul, kui ümberringi mõnda intriigi käimas pole! Kui pole, siis tuleb kiirelt tekitada! Ja kas on selleks tänapäeval palju vaja? Sugugi mitte. Perekooli foorumid, Facebooki grupid, blogid ja muu virtuaalne reaalsus on käe-jala ulatuses ja piisab vaid ühest postitusest, kui juba uued intriigid lendavad.

See on ka üks põhjustest, miks ma ei jaksa enam viimasel ajal oma isiklikku blogi väga elus hoida. Ma olen siiski üle kümne aasta bloginud, ma olen olnud “blogikuulsus”, jõudnud ajakirjaveergudele ja kõmublogijate külgedele naerualuseks. Ma olen avalikkuse silme all abiellunud ja lahutanud (kaks korda), rase olnud, lapse saanud — mul on see kõik tehtud ja seda pole mul enam huvitav vaadata, sest mustrid korduvad. On uued “blogikuulsused” ja “uued Dakid”, kes kõike seda teevad ja täpselt nii nagu mina omal ajal, teevad nemadki seda intriigide saatel. Sest nüüd on mängus ka rahad — ma olen oma blogisse reklaami müünud väga harva ja “omal ajal” polnud ka Facebooki toetavat kätt, kes blogi populaarsusele kaasa aitaks. Nüüd aga on asjalood tõsisemad ja igaüks, kelle lugejaskond on päevas suurem kui tema ema, vanaisa ja kass, satub varem või hiljem kriitikatule alla, sest küll ta elab valesti, küll kerjab raha või laike ja küll on lihtsalt üks kohutav inimene, kes ei tohiks eksisteeridagi.

Mulle piisab sellest, et ma kord kahe nädala tagant kirjutan siia Delfisse mõne kolumni ja kuulen siis hiljem mõnelt sõbralt (kes veel viitsib vahepeal siin ka kommentaare lugeda), et mu klassikaline stalker-kommentaator on ikka alles, kes peab absoluutselt iga teema all sõna võtma selle üle, et ma olen ikka üks kohutav inimene, kes ei suuda abielugi elus hoida.

Ja noh, nagu ümberringi vaadates näha, siis mida rohkem naisi sind ümbritseb, seda rohkem intriige ka niisama, ilma midagi tegemata su õuele jõuab. Ning lõpuks tunnen, et I’m too old for this shit. Aastakümne pikkune netis elamine on mulle ammu juurutanud põhimõtte “las koerad hauguvad, karavan läheb edasi”, aga nüüd olen ma lihtsalt liiga vana, et igasse plärtsumisse sekkuda, mida ma tunnistama juhtun.

Sest, teate, mis? Eraettevõtjana (te ikka teate, et mu firmal on maailma armsaim nimi — Pardipesa?), koduse lasteaiatu lapse emana, magistrikraadi omandava inimesena, kes töötab, higipull otsa ees ja lõbustab teise käega last ja kolme kassi ning eelistab veel ka vabadel hetkedel elukaaslasega kvaliteetaega veeta, ei ole mul tõesti suvalisteks intriigideks absoluutselt aega.

Ning noh, need, kellel on — palju õnne, foorumid, grupid ja blogid ootavad teid!

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (daki.tahvel.info), sotsiaalmeedia ekspert ja (aja)kirjanik. Tema kodus kasvab 3aastane tütar ja kolm kassi. Daki targutab Delfis üle nädala kolmapäeviti.