Dagmar Lamp arutleb: usun, et inimesed, kes enesetapu sooritavad, ei tee seda vabatahtlikult

Armastatud koomik ja näitleja Robin Williams suri kaks nädalat tagasi ja see rabas mind jalust. Sõna otseses mõttes. Kui ma juba poleks uudist kuuldes istunud, oleks ma seda pidanud tegema. Ametlik surmapõhjus kinnitati üsna ruttu — enesetapp. Aga tegelikult arvan mina (ja paljud teised, kes depressiooniga lähedalt kokku puutunud ja tema pimedas haardes olnud), et PÕHJUSEKS on siiski depressioon. Robin Williams suri HAIGUSE tagajärjel.

Viimased nädalad on mu enda jaoks olnud ühed raskemad üle pika-pika aja. Ma olen põgusalt taas olnud selles pimedas kohas, kus tundub, et elamisel puudub igasugune mõte. Olen taas tundnud seda tunnet, kus sa ühel hetkel valutad üle kere, hingest varbaotsteni, ja samas kummalisel kombel ei tunne midagi. Neid emotsioone on väga raske selgitada kellelegi, kelle ajukeemia töötab teistmoodi, normaalselt. Jah, meil kõigil on elus raskeid perioode, aga enamik meist suudab nendega hakkama saada. Aga on inimesi, kelle ajukeemia on katki, kelle ajukeemia võib väiksemagi väreluse peale totaalselt segi minna.

On väga raske selgitada, miks inimene läheb vabasurma teed. Ühest küljest on juba selles sõnas — vabasurm — vihje sellele, et tegemist oleks nagu mingi vabatahtliku valikuga. Kuid ma usun kaljukindlalt, et inimesed, kes on depressioonis ja enesetapu kasuks otsustavad, ei tee seda vabatahtlikult. Nad ei mõtle ühel hetkel, et oh, suht igav on elada, mis seal ikka, tšu-tšu-frei! Vastupidi, nad võtavad vastu raskeima otsuse, mis üks inimene iial saab võtta. Neil võib näiliselt olemas olla kõik — raha, tunnustus, perekond ja sõbrad, armastatud fännid — kuid sel kõigel pole tähtsust, sest ühel hetkel on valu lihtsalt liiga pimestav, et tundubki, et muudmoodi sellest vabaneda ei saa, kui elu, see kohutavalt valusaks ja pimedaks, ühegi valgusallikata (kui valu välja jätta) elu ära lõpetada.

Sellegipoolest on mul hea meel, et see tragöödia on toonud depressiooni taas meedia huviorbiiti. Eesti meedias enesetappudest ei kirjutata, see on ajakirjanike ja toimetajate vaheline vaikiv kokkulepe. Miks? Räägitakse eetilistest põhjustest — pole tarvis kadunu lähedastele põhjustada lisavalu. Aga räägitakse ka sellest, et enesetappudest kirjutamine võib sellele tuua liiga palju tähelepanu, “inspireerida” teisigi “moega” kaasa minema. Üldiselt ma arvan, et see on adekvaatne põhjendus ja meedias peaks seda kurssi jätkama, kuid seejuures ei tohiks meedia ära unustada, et on palju muid aspekte enesetappude juures, millest TULEKS rääkida.

Tuleks rääkida sellest, et enesetapud, mida sooritatakse depressiooni tõttu, on haiguse letaalne tagajärg. Tuleks rääkida sellest, mis depressioon on — ja mida ta pole. Aga eelkõige tuleks rääkida sellest, et depressiooni vastu ON ravi. Inimesi saab aidata! Kuid praegu oleme me olukorras, kus kiire guugeldamise peale ei ole võimalik leida ühtki abitelefoni, kuhu meeleheitel inimene võiks viimasel hetkel veel helistada, et abi saada. Uskuge, ma tean, ma olen olnud see meeleheitel inimene. Ja pika guugeldamise tagajärjel olen ma jõudnud psühhiaatriakliiniku valvetelefonini, kuhu helistamiseks puudus mul jaks ja ka julgus, sest haiglasse helistamises oli tol hetkel midagi hirmutavat. Äkki nad arvavad, et ma olen hull ja tõmbavad mu igaveseks hullusärki? See väljavaade tundus veel õudsem kui see lämmatav torm sisemuses.

Aga tegelikult muidugi saab haiglast ka abi, professionaalset ja adekvaatset abi. Seda ei tasuks karta. Sest täpselt nii, nagu sa helistad arstile kui sa murrad oma jalaluu, on olemas arstid, kes tegelevad murdunud ajukeemiaga.

Eluliini eestikeelne usaldustelefon on 655 8088 (kella 19-07) ja psühholoogilise kriisiabi telefon on (E-R 9-20) 631 4300. Helistage kindlasti, kui tundub, et enam ei suuda.

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (daki.tahvel.info), sotsiaalmeedia ekspert ja (aja)kirjanik. Tema kodus kasvavad 3aastane tütar ja kolm kassi. Daki targutab Delfis üle nädala kolmapäeviti.