Dagmar Lamp: laste kaitsmisest ja probleemsete emade mõistmisest
Mulle üldiselt meeldib mõelda, et on asju, mis juhtuvad põhjusega. Et enamik asju juhtub põhjusega. Aga kui sa loed mingist sellisest juhtumist, siis… KUIDAS saab olla sellel mingi “põhjus”? Seda, et süsteem on vigane, teame me ilma selle värske õõvastava juhtumitagi ju! Seda, et süsteemi parandamiseks me mitte keegi suurt midagi ära teha ei saa, teame samuti. Kuigi ilmselt seda peetakse siin peamiseks “põhjuseks“ — kohutav, et juhtus, aga äkki võtame siit kõik õppust…?
Kahtlen sügavalt. Viimasel ajal lihtsalt on mul aina raskem uskuda inimeste headusesse ja sellesse, et maailm oleks mõnel muul kui persekursil. Sõda on ukse all, meid ümbritseb igapäevane õelus, vastikus ja hoolimatus. Väikesed lapsed surevad siin ja mujal ja me ei saa keegi mitte midagi teha.
Tegelikult mõtisklesin ma asja üle ka selles võtmes, et väga palju heidetakse avalikkuses ette, et miks kõik need inimesed, kes nägid, et laps on näljas ja väärkoheldud, miks nad midagi ei teinud? Miks nad kõrvad-silmad katsid ja olukorral kesta lasid?
Aga vot mina mõtlen, et… Mitte keegi ei tea ju kunagi, millal ja kus on see murdumispunkt. Inimesed teevad vigu. 22aastane ema (mitte, et vanus siin nüüd üleliia rolli mängiks) pidutses ehk liiga palju — no ikka juhtub. Ma usun, et mitte keegi ei osanud ette näha, et mingi selline asi juhtuda saab. Sest kõik vanemad teevad vigu, mõned muidugi rohkem ja süsteemsemalt kui teised, aga siiski. Selge, et on mingid absoluutsed piirid — vägivald näiteks. Seda ei tohiks iial aktsepteerida. Aga… on ju nii palju asju, mis on hallis alas. Laps sööb liiga palju krõpsu — kas helistame kohe lastekaitsesse? Magav laps jäi mõneks tunniks üksi koju — kas lastekaitse peaks sekkuma? Kord pöördusin isegi lastekaitsesse, sest naabrilapsed olid poolpaljalt pea terve päeva koridori peal, sest ema magas ja “ema ei tohi segada, kui ta pärast karaoket koju tuleb”. Oli aga üsna selge, et pärast politsei sekkumist olukord oluliselt ei paranenud, ehk said lapsed lihtsalt ühe ketuka veel pealekauba, et “halvasti käitusid”. Ja ema, kes ilmselgelt vajas psühholoogilist nõustamist ja abi, seda ka ilmselt ei saanud…
Veel mõtlen ma selle olukorra valguses tõsiasjale, et on ikkagi väga palju emasid, kes arvavad, et nad on halvad, ei vasta standardile, sest meedia on täis superstaare, kes räägivad sellest, kui õnnis ja kaunis ja tore on kogu emaduse-kogemus. Lapsed ei nuta, magavad, isad aitavad täie rauaga ja selle kõige kõrvalt saab vabalt anda edasi kontserte ning teha plaate, sest “emaks olemine ainult rikastab”. Vähe räägitakse sellest, et on hetki, kus igal emal võib juhe kokku joosta. Kus nad ehk röögatavad liiga kõvasti kui vend väikeõde hammustab. Kui nad lähevad vannituppa ja ütlevad, et on kakal, lihtsalt et natuke puhkust saada ja hinge tõmmata. Kui nad lihtsalt ei jaksa ühel õhtul teha tasakaalustatud, öko-schmöko õhtusööki, vaid praevadki kalapulki ja keedavad kõrvale makarone. Ja nad tunnevad end kohutavalt, sest nii ei peaks ju üks ema käituma! Ja ehk isegi kardavad, et röögatust oli läbi ukse kuulda ning keegi kutsub lastekaitse…
Ehk siis — ühest küljest on meil peal surve olla täiuslik. Ja teisest küljest me tahame kaitsta iga last, kes on kuidagi ohus. Tahame suisa, et surmanuhtlus taastataks, nagu mõned arvamust avaldavad. Aga kõik need emad, kes teevad vigu, kes on lihtsalt inimesed, kuigi oma lapsi lõputult armastavad ja püüavad siiski kõigest hingest — nüüd kõik need emad loevad nendest ohumärkidest, mille kohta hurjutatakse, et “kui te nägite, miks te midagi ei teinud”… Nad loevad ja mõtlevad ehk, et mu lapsel on ju ka hambas paar auku, ka tal on põlved mängimisest pidevalt sinised, ka tal pole kõne areng nii kiire kui ehk peaks, ka mina annan oma lapsele ju krõpsu, ka mina käisin viieks minutiks poes ja jätsin lapse üksi koju… Kes siis ikkagi on kvalifitseeritud ütlema, kui palju neid ohumärke olema peaks, milline ema seisund olema peaks, et saaks südamerahus öelda: võtame lapse ära, paneme ema vangi?
Ma usun, et meie ühiskonnas on tugev probleem, tõesti on. Ei ole normaalne, et sellised asjad juhtuda saavad. Aga võtmeküsimus on siiski ennetamises. Emadele ei ole piisavalt kättesaadav kriisiabi, mida nii paljud vajaksid. Sest see on ju punkt, kus kõik algab — ennetamisest ja aitamisest. Äkki siis on tulevikus lõppeks ka neid juhtumeid vähem, kus me käsi ringutades küsime, et miks karistusmäärad ometi nii väikesed on?
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (daki.tahvel.info), sotsiaalmeedia ekspert ja (aja)kirjanik. Tema kodus kasvavad 3aastane tütar ja kolm kassi. Daki targutab Delfis üle nädala kolmapäeviti.
