Dagmar Lamp: kooseluseadusest: ütleme “aitäh” läbi lillede
Kõik “argumendid” ja “vastuargumendid” on ammu juba kõikjal kanalites tüdimuseni läbi nämmutatud. Kirjutasin ju isegi ligi aasta tagasi sarnasel teemal siinsamas Delfi Naistekas ja sain juba siis tohutul hulgal positiivset ja natuke vähemal hulgal negatiivset vastukaja. (Seehulgas mainin, et ega ma siin Delfis üldiselt kommentaare ei loe, sest kommentaarikultuur ei peegelda mitte kuidagi üldsuse TEGELIKKU arvamust.) (Ja see on hoopis omaette teema.)
Aga täna rääkisime tuttavaga põgusalt kooseluseaduse teemal ja eks temagi küsis minult, et mis seisukohal ma olen. Minu jaoks veider ja naljakas küsimus: kuidas ÜLDSE saab MITTE olla selle poolt, kui sa tahad end pidada arenenud, sallivaks, intelligentseks ja inimkonda armastavaks inimeseks? Ja üldiselt mulle meeldib end selleks pidada. Mulle meeldib armastada ja olla armastatud ja mulle meeldib, kui kõik teised saavad armastada ja olla armastatud.
Tuttav aga ohkas ja küsis, et kas tõesti on Eesti selleks valmis? Sest tundub ju, et pole. Ning jah, tõesti… Kas on veel kuskil mõni riik, kus ollakse teineteise vastu nii ükskõiksed, nii hoolimatud, nii ülbed, nii vihased ja tigedad? Kus mutid mölisevad sinuga trammis ja trollis ja tänaval ja koduaias? Kus juua täis trossid jalutavad ülikooli ees vastu ja kutsuvad sind otse näkku päise päeva ajal “tussiks”, lihtsalt seetõttu, et oled naissoost ja jagad nendega kõnniteed? Kus inimesed trügivad järjekorras vahele igal võimalusel? Kus bürokraatiaga sõidetakse sust üle, kui sa vähegi silma pilgutad ja midagi tähelepanuta jätad? Kus Tallinn-Tartu maanteel on iga kord reaalne oht surma saada? Mis maanteest me räägime! Kus isegi linnatänaval on reaalne oht iga päev surma saada, sest iga päev on roolis tuhanded purjus juhid ja/või imbetsillid, kes ei tunne liikluseeskirja ega pole iial õppinud kasutama suunatulesid?
Kui me elame riigis, kus sa iga päev tunned, et sinu olemasolu on tüliks, kus sind ei vajata, kus su lapsel pole lasteaiakohta ja ametnikke ei huvita seni, kuni sa just kaks nädalat nende kabinetiukse taga ei telgi? Kui me elame riigis, kus väikelapsi pekstakse surnuks, kommionud kutsuvad lapsi autodesse, kui me elame riigis, kus ebaõiglust näed igal sammul ja seejuures ei saa öelda, et ei oleks häid inimesi. On küll, väga palju häid inimesi on! Aga nende heade inimeste pingutused ja kasvõi naeratusedki jäävad lihtsalt selle pidevalt lokkava tigeduse ja viha varju…
Nii mu tuttav küsis. Kas ma tõesti arvan, et Eesti-sugune riik on tõesti, tõesti valmis arenenud riikide hulka astuma?
Ja kuigi kõike seda kirjutades tulid mul pisarad silma, sest mul on kohati VALUS olla selle riigi patrioot, aga ometi ma olen. Ning hoolimata sellest, kui palju anonüümseid vihakommentaare ma isegi igapäevaselt pälvin (või kui palju suvalised trossid mind tänaval sõimavad või ilged mutid mölisevad), hoolimata sellest ma ju TEAN, et üldiselt on meid — normaalseid, heatahtlikke, südamlikke — meid on palju rohkem.
Ning lõppeks usun ma täiesti, et juba aasta või kahe pärast on kõigil meelest läinud, et me kunagi üldse ilma selle seaduseta elasime. Ja taevas ei olegi alla sadanud või põrguväravad avanenud. Alati jääb mingi hulk neid, kes jäävad ka tulevikus iga lumevähest talve või kõrget viinahinda kooseluseaduse süüks panema, aga lõppeks…
Kui arenenud riik, nagu Eesti tahab ju ometi olla, on asetatud küsimuse ette, kas liikuda edasi või stagneeruda, siis ei saa minu arust olla sellele küsimusele rohkem kui üks õige vastus.
Seetõttu kavatsen ma ühineda aktsiooniga “Ütle läbi lillede!” ja saata lilli neile rahvasaadikutele, kes on kooseluseaduse poolt. Ühine sinagi, kui sa arvad, et oma meelsust saab näidata vihkamiseta, et oma meelsust saab näidata kaunil viisil. Ürituse detailid leiad Facebookist ja aega lilli saata on neljapäeva varahommikuni!
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (daki.tahvel.info), sotsiaalmeedia ekspert ja (aja)kirjanik. Tema kodus kasvavad 3aastane tütar ja kolm kassi. Daki targutab Delfis üle nädala kolmapäeviti.
