Kui Liis ja Siret kodud vahetasid, sattus Liis Soome väikelinna, mis oli Helsingist 500 kilomeetri kaugusel ja kus tema esimeste muljete kohaselt ei juhtu kunagi midagi. Siret sattus oma Soome üürikorterist kenasse Eesti eramajja ja esimsese muljega arvas, et sellises kodus võiks ta Eestis elada küll.

Ehkki Siret pole praegu sugugi valmis Soomest ära kolima, lootis ta, et satub just niisugusesse perre, kus saaks selle Eesti elu maitse taas suhu. Siis peaks ka selguma, kas ta ikka tegi kodumaalt lahkudes õige otsuse. Esialgu näib, et Liisi elu võiks olla ju iga noore pere unistuste elu — oma maja ilusa aiakesega, armsad lapsed, töökas mees. Liisil enda meelest muidugi vedas, et ta ei sattunudki Soomes haagisesse elama, nagu laevaga üle lahe sõites kartis,vaid siiski kenasse korterisse, kuid tema jaoks on siinse eluga kohanemine siiski raskevõitu, ehkki pereisa ja lapsega saab ta hästi läbi. Talle jääb segaseks, miks ikka peab raha pärast just nii kaugele kolima. Aga see, et saabudes tuli läbi sõita kohtadest, millede nimeks Kärsamäki, Pihkuri ja Pasala, tegi Liisile veel uue kodu uksest sisse astudeski nalja. Sellesse, et pereisa polegi mingi valgekrae vaid teeb laudas musta tööd, suhtus Liis mõistvalt — töö on töö.

Soome pereema on oma esimese eesti hommikuga rahul, Siret arvab esimese vaimustusega isegi, et kui tal oleks samasugune elu nagu sellel perel siin, siis oleks ta ka ise valmis Eestis elama. Saab näha, kas see arvamus jääb talle ka vahetuse lõpuks alles.