Noore naise hullumeelne öö: pidu, mis algas kodus ja lõppes kainestusmajas

Eelmine reede oli tööl pingeline. Kirju tuli nii palju, et ei jõudnud kõigile vastatagi, pluss oli telefon pidevalt punane. Olin juba nädal aega närviliselt ringi käinud ja mõelnud, mil selle sammu astun, et ülemuse uksele koputan. Kuulen tuttavatelt pidevalt, kuidas neil palka tõsteti, aga minu palk on seisev vesi juba kaks aastat. See ei tähenda, et arved väiksemaks läheks või kuskilt mujalt rahapaja leiaks. Võtsin viimaks julguse kokku ning koputasin sellele uksele. Mu boss on keskealine kõhukas mees. Parajasti valas ta endale päeva kümnendat tassi kohvi ning uuris mingeid pabereid. Vestluse käigus selgus, et ta vaatas üle firma majandusnäitajaid. Mu tagasihoidlik monoloog kaugele ei jõudnud. Ta ohkas ja hakkas seletama, kuidas ta töötajatest hoolib ja tahaks mu palka tõsta. Paraku pole selleks siiski finantse ja nii pean veel ootama. Äkki järgmisel aastal, ütles ta, endal silmad säramas. Surus veel viimaks mu kätt ka ja teatas, et olen üks väga usin töötaja.

Väga pikk sissejuhatus, aga päeva lõpuks olin nii tülpinud, et mõtlesin, et õhtul elan end välja. Tahaks olla inimestega, kes minust hoolivad ja töö üldse unustada. Kas või üheks ööks. Üürin kahe sõbrannaga südalinnas korterit. Tegime väikese ostutiiru: snäkid, rumm ja cola. Panime YouTube’is playlisti kokku ning pidu võis alata. See oli tõesti tore algus õhtule. Kui ma ka alguses kurtsin töö teemal, siis peagi jäi see kõrvale. Ikka on palju huvitavam ühiseid tuttavaid taga klatšida ja meestele mõttes miinuspunkte panna. Viimaks läksime isegi nii hoogu, et hakkasime Tinderis mehi läbi kammima. Kulus vaid paar minutit, kui vastu vaatas üks esimene ühine tuttav. Olime sisse loginud sõbranna kontoga.

Vein, millimallikad, rummikoola…

Nali naljaks, kell tiksus juba südaöö ligi. Kulutasime veidi aega peegli ees ja minek. Esimesed joogid võtsime Paaris Veinis, seejärel liikusime edasi legendaarsesse Valli baari. Hoog oli nii sees, et üks väike millimallikas andis vaid vinti juurde. Ma jõin isegi kaks millimallikat, sest üks kole soomlane tegi teise välja. Kui tasuta pakutakse, ikka võtan. Edasi läksime ühte ööklubisse (ma nime ei hakka nimetama, sealne seltskond viib veel kohe mind kokku selle õhtuga). Läksin tagasi rummi ja cola peale. Palju tuttavaid, palju võõraid, aga lõbus oli ikka. Ühel hetkel kadus juba ajataju, ma mäletan seda kõike, aga olin tegelikult ikka juba parajas deliiriumis. Ma ei teagi, kuidas see selleni viis, aga läksin ühe tüdrukuga tülli. Ta kallas mulle joogi peale. Täiesti ootamatult ja ilma mingi põhjuseta. Ma muidugi tänitasin, et mis sul viga on, kuhu sa omadega lähed. Ta nähvas vastu, et mis see minu asi on, kole ja mõttetu eit, nagu ma olen. Et jook enam koledamaks küll teha ei saa. Flippisin nii ära, et lõin teda. Mitte rusikaga vastu vahtimist, aga ütleme nii, et kõrvakiilu pisut karmim variant. Selgus, et see plika oli ööklubi turvameeste sõbranna. Minema mind enam ei lastud, turvamehed viisid kuskile tagaruumi ja panid istuma. Ma olin muidugi närvis ning karjusin vastu, et mis teil viga on.

Kodu asemel kainestusmajja

10 minuti pärast saabus politsei, loomulikult oli mul ka neile midagi öelda. Karjusin, et lõpetage ära, ma tahan nüüd koju minna. Nad alustasid hoopis väärteomenetlust ja eskortisid mu välja. Nii piinlik hetk, aga ma vist isegi ei tajunud seda. Mu jaoks oli oluline vaid see, et saaks koju. Kui nad mu autosse istuma panid, arvasin, et vat kui tore. Politsei sõidutab mu koju. Tutkit, mind sõidutati hoopis kainestusmajja. Olin siiani seda hoonetki vaid piltidelt näinud, aga nüüd suunati mind sinna ja asuti nii-öelda sisse kirjutama. Hakkasin tasapisi veidi kainemaks saama, targutasin seal veel, et kas peaks ehk Facebooki check-ini tegema.

Mind pandi ühte pisikesse ruumi, kus olin sel hetkel õnneks üksi. Kõik haises alkoholi ja uriini järele. Kõrvalkongis (võib vast küll öelda kong) mingi mees karjus vene keeles, ma ei saanud aru, mis ta rääkis. Kõndisin pisikeses ruumis edasi-tagasi, pea hakkas ka ringi käima. Ühel hetkel heitsin korra pikali ja oligi kõik. Jäin magama. Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, oli tunne selline, kui oleks auto alla jäänud. Sellist pohmakat pole mul ammu olnud. Kulus paar minutit, et aru saada, kus ma õigupoolest olen. Kahjuks tasapisi kõik meenus. Kogu see tsirkus ööklubis. Nüüd oli mul küll nii piinlik, loomulikult olid sukad ka katki ning meik laiali.

Kuskil 11 paiku lubati mind välja. Rahakott ja telefon olid õnneks alles, kutsusin takso ja vajusin praktiliselt sinna tagaistmele pikali. Kui ma koduukse avasin, siis oleks tahtnud kõik riided lihtsalt maha visata ja ise sinna otsa magama jääda. Üks korterikaaslane kõndis hämmastunud näoga vastu: kus sa kadusid? Me ei näinud sind enam? Mis juhtus? Ma puhkesin nutma ja seletasin lühidalt ära. Sõbranna oli sõnatu. Ma läksin pessu ja siis magama. Ärkasin uuesti laupäeva õhtul kell 20. Loomulikult ma sel õhtul välja ei läinud. Tegelikult toibun kogu sellest haigest seiklusest siiani.

Korterikaaslastest üks viskas nalja, et korra elus peab ikka kainestusmajas ka ära käima. Ei pea, tõesti ei pea. See on üks jubedamaid kohti üldse.