Dagmar Lamp: ema ja isa on aunimetused, mis tuleb välja teenida, ainult jagatud DNAst ei piisa!
Sel pühapäeval on isadepäev. Möödunud nädalate rohke vägivallateema valguses olen ma väga palju inimestega rääkinud lähisuhetest ja peresuhetest, isade ja emade rollist ja sellest, kuidas kasvatada oma lastest normaalseid, terve närvikavaga inimesi.
Kui ma olin väiksem, ei mõistnud ma hästi seda daddy’s girl fenomeni, mis vahepeal telekast näiteks teemaks tuli. Et on mingi tüüp tüdrukuid, kes on isadega lähedasemad kui oma emadega. Et on tütreid, kes asetavad oma isa pjedestaalile ning kel hilisemas elus on raske või ehk võimatugi leida partnerit, kes vastaks seatud ülikõrgetele nõudmistele, mille nad oma ülivõrdes isade põhjal on meestele seadnud.
Ma ei mõistnud seda kunagi, sest minu lähikonnas selliseid isasid polnud. Olid pühapäevaisad, olid joodikisad, olid isad, kes peksid oma lapsi kaabliga. Olid mökud isad, olid olematud isad. Kindlasti oli tegelikult ka häid isasid, aga nemad kadusid kuhugi kõigi nende teiste isade vahele ära.
Ma olin täiskasvanu, kui kohtasin esimest korda tüdrukut, kes oli uhkusega daddy’s girl. Kes oli oma isaga lõputult lähedane, kes pidas teda maailma parimaks inimeseks. Kelle isa oli alati tema jaoks olemas olnud. Tal oli isa, kelle jaoks ta oli alati printsess, mitte kunagi sitaratas.
Nüüd olen ma veelgi täiskasvanum ja mul on oma laps. Ma olen õppinud mõistma, et emadus ja isadus on midagi, mis ei anta meile kaasa, kui oleme lapse valmis meisterdanud ja ilmale toonud. Ema ja isa on aunimetused, mis tuleb välja teenida. Ei piisa ühisest geneetilisest materjalist. Sa pead päriselt ka tahtma olla parim versioon endast, kes sa olla saad. Sa pead tegema aktiivselt pingutusi, et olla oma lapsele maailma parim ema või isa.
Lapsel ei ole vaja iga hinna eest jagatud DNAd. Tal on vaja eeskujusid. Tal on vaja näha, et terved suhted on võimalikud. Tal on vaja näha, millised on adekvaatsed täiskasvanud. Lapsel on vaja näha ka konflikte, et õppida nendega tegelema — just sellepärast peab ta ka nägema konfliktiresolutsioone.
Ma loodan, et te mõtlete sellele, kui käes on isadepäev. Või siis mõtlete selle natuke iga päev. Igal lapsel pole isa, igal lapsel pole ema — aga kui tal on piisavalt eeskujusid ja kalleid inimesi elus, kes teda armastavad, siis on tal heaks eluks ja õnnelikuks lapsepõlveks juba eeldused olemas.
Aga ärge unustage hinnata sel päeval ka neid mehi, kes võib-olla pole isad, aga on ehk vanaisad, onud, vennad või tädipojad. Need mehed, kes igapäevaselt näitavad oma suurepärase olemasoluga, et suurepäraseid inimesi on olemas.
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (daki.tahvel.info), sotsiaalmeedia ekspert ja (aja)kirjanik. Tema kodus kasvavad 3aastane tütar ja kolm kassi. Daki targutab Delfis üle nädala kolmapäeviti.
