“Kuna arstide ja kõigi poolt oli selge, et täna nii läheb ja jääb, soovisime isale anda võimaluse minna nii, et meid pole kõrval, sest kes seda teab, äkki ei taha, et me näeme… Käisime õega kodus söömas, olime eemal poolteist tundi ja ta ootas meid ära! Isa ikkagi tahtis oma lahkumise hetkel meiega koos olla,” sõnab Kris.
Ka teine tütar Kirke on seda meelt, et kuigi selline valus hetk on individuaalne, oli see nende perele tähtis — tagantjärele ei teeks nad midagi teisiti.
Pikemat meenutust loe juba värskest ajakirjast Naisteleht!
