Müstiline lugu: õnneliku lõpuga lugu — salapärane vaim juhatas mind mu uue elukaaslaseni
Oli aasta 1992. Elasin toona Tartus, Karlova linnaosas. Minu abielu oli karidele seilanud. Elasin kõike psühholoogiliselt väga raskelt üle. Öösiti nägin pidevalt üht ja sama unenägu: istun auto roolis, mis keerab umbtänavale ning pean sealt hakkama tagasi manööverdama. Tegelikus elus kaudses mõttes nii juhtuski — järgnes abielulahutus, pärast mida kolisin sünnilinna tagasi.
Kuid enne veel, kui Tartust lahkusin, juhtus minuga kummaline seik.
Et olin toona psühholoogiliselt väga kurnatud, meeleheitel, endast väljas, olin võimalik, et vastuvõtlikum ka sel perioodil teispoolsusele.
Ühel õhtul, kui olin abikaasaga taas sõnasõja maha pidanud, kohutavalt ärritunud, tajusin ühtäkki peas soovitust (see tuli mõttena, kuid polnud minu mõte): „Lähme välja jalutama ja pead tuulutama!” Iseenesest ei tundunud see halb idee. Tegelikult oleks meile mõlemale, nii mulle kui abikaasale, üks jalutuskäik ära kulunud. Ütlesin, et lähen mõneks ajaks välja ja jalutan veidi, rahustan närve. Abikaasa mühatas, mhmh! Ja nii ma läksingi.
Oli õhtune aeg. Sügis. Tänavatel põlesid lambid. Õhk oli karge.
Kui õue jõudsin, hakkas mu tundmatu-seletamatu-nähtamatu seltsiline minuga jälle uuesti suhtlema. Lohutas. Ja siis pakkus äkki: „Tahad, ma näitan sulle sinu tulevast elukaaslast, kellega jääte kokku surmani?” Ehmatasin. Siis üllatusin… Korraks käis peast läbi mõte, et hakkan vist hulluks minema — kuulen ja kuulan mingeid hääli oma peas… Aga seletamatu kaaslane pakkus end kohe teejuhiks: „Ma näitan sulle, kus ta on. Ta pole kaugel!” Isekeskis mõtlesin, et olen vist niivõrd kaastunnet esilekutsuvas seisundis, et isegi teispoolsuses on kellelgi mu olukorda raske pealt vaadata. Küsisin: „Kui lähedal ta siis on?” Abiline vastas: „Ta on siin samas Karlovas. Vähem kui pool kilomeetrit minna!” Mõtlesin siis, et, olgu! Kui ta nii lähedal kohe on, siis võime ju sinna jalutada, kui ma kord jalutama tulin.
Mõnda aega abiline-teejuht (nimetan teda nii) minuga ei suhelnud. Jalutasin ning lihtsalt püüdsin maha rahuneda kodus toimunust. Siis aga kuulsin: „Stopp!!! Jää nüüd seisma!” Seisatusin. „Keera näoga Emajõe poole!” ütles ta. Keerasin. Otse üle tee minu vastas oli tüüpiline Karlovale omane 2-korruseline, kahe sissekäiguga puitelamu. Tänav oli täiesti inimtühi. „Ma ei näe kedagi!” ütlesin. „Minu ees on vaid kahekordne puitmaja.” „No kuidas sa ei näe?” imestas teejuht. „Ta on seal! Selles majas! Tahad, ma näitan sulle, kus korteris ta elab?” Kui teejuht juba nii konkreetseks läks, muutus see kõhedusttekitavaks. Ütlesin, et ei taha teada, kus see korter on. Muutusin skeptiliseks. Tänasin teda selle eest, et ta mind lohutas, seltsiks oli ja kindlasti tahtis omal moel aidata, kuid ma ei ole inimene, kes arvaks, et peaks saatust takka kiirustama. Lisaks pole ma sugugi sellises seisundis, et uue inimesega nüüd üht-äkki tutvust sobitama hakata. Ja mis ma talle, oma tulevasele, siis ütleksin? Et „Tere! Mind juhatas üks „hääl” Teie ukse taha ja informeeris, et mina Teiega oleme teineteisele loodud ja elame harmooniliselt surmani koos.” No kuidas mu „tulevane” sellisele sissejuhatusele reageeriks? Ta saadaks mu kohe Tartus Staadioni tänavale! Kummalisel kombel tajusin äkki „teejuhi” emotsiooni — ta oli ääretult kurb, nutu äärel. „Sa kohtud temaga ikkagi!” ütles ta lõpuks. „Kohtud, kui oled maha rahunenud. Jäta see maja meelde!”
1993. aastal kolisin Tartust ära.
Püüdsin peale seda, kui lahutatud abielu valud ja haavad enam tunda ei andnud, eluga edasi minna ning uut eluseltsilist otsima hakata. Kohtusin mitme inimesega, kuid need suhted jäid lühikesteks. Tartu „teejuhi” ja seiga temaga olin ammu unustanud.
2009. aastal tutvusin aga interneti suhtlusportaalis inimesega, kellega kõik kohe algusest peale imelikul kombel ideaalselt klappis. See tundus unenäona või ülima unistuste täitumisena. Ma ei uskunud, et on olemas inimene, kellega mul on sedavõrd ideaalne sobivus.
Suhtlesime pikalt elektrooniliselt, kuni lõpuks otsustasime näost-näkku kohtuda. Võtsin ette taas kord reisi Tartusse, oma kunagisse kodulinna. Ta võttis mu bussijaamas vastu ning teatas, et ei ela just kaugel. Sinna võime ka jalutada. Loomulikult polnud mul jalutuskäigu vastu midagi, ent minu suurimaks üllatuseks oli tegemist minu enda sünnilinnast pärit inimesega. Tundsin ta kohe ära. Olin isegi segaduses, sest teadsin teda elavat ikka veel seal, mitte Tartus.
Suundusime Karlovasse. Et me osutusime nüüd rohkem kui lihtsalt interneti tuttavateks, vaid ka kaaslinlasteks, lisaks koolikaaslasteks, oli teel paljugi rääkida, meenutada, naerda… Kui kohale jõudsime, haaras mind äkki enda valdusse seletamatu de javu-tunne. Teadsin täpselt, et olen selle maja ees kunagi ammu-ammu seisnud. Ja siis meenuski — see on ju see sama maja, kuhu teejuht mu 1992. aastal tõi! Seisatusin üllatunult maja ees ning küsisin oma praeguselt elukaaslaselt: „Kas sa elad nüüd siin?” „Jah!” vastas tema. „Näe, need esimese korruse aknad on minu korteri omad.” Ta ei saanud üldsegi aru, miks ma äkki ehmusin, miks nii ülimalt üllatusin. Praeguseks olen talle muidugi loo ära rääkinud ja mõlemad ka naernud võimaluse üle, kui oleksin samal õhtul tõepoolest teejuhti kuulda võtnud ning tema korteri uksele koputanud, sest elukaaslasele teadaolevalt elas umbes sellel ajal seal eakas vanainimene. Kummaline seik oli see aga ometi, sest kõik ju klappis — linn, tänav, maja. Ilmselt oleks ka korter klappinud, kuigi seda kontrollida enam ei saa.
Vahel meenutan oma toonast n.ö. teejuhti-lohutajat. Olin 1992. aastal ta peale ilmselt põhjendamatult pahane, samas mingil määral rahustas see jalutuskäik mu õhtul ometi maha. Minusse süstiti lootus, et ei jää üksi, et mul on oodata ellu inimest, kes mu kõrvale elupäevade lõpuni jääb! See rahustas enim. Ja konkreetse maja näitamine… minusse kinnistus sellel hetkel usk, et ühel päeval saan ma kõigest üle ning suudan taas eluga edasi minna. Kummaline, kuid tõsi! Teejuhile ma enam pahane pole. Muigan, kui talle mõtlen. Tahaksin talle vaid öelda: „Kõik oli õige! Mu elukaaslane oli tõesti seal, kuhu sa mu juhatasid! Ainult 16 aastaga panid mööda!” Aga võimalik, et ta pole ka süüdi, et ta aega ei tajunud või ei taju. Ehk on aeg tema maailmas midagi tajumatut, väärtusetut. Olulised on tegemised. Ja millal sa midagi enda tarvis olulist teed, pole vahet. Peaasi, et teed!
