Müstilised lood: kummalised ja seletamatud asjad, mida lapsed on öelnud ja näinud
Kes oli see onu, keda poeg meie kodus pidevalt nägi?
Kolisime pojaga mõned aastad tagasi oma ema korterisse. Ema ise oli Soome elama läinud ja isa oli joodikupoolne mees, kellel olid oma isiklikud asjad korteris, kuid ise ööbis eemal.
Poja oli kolmeaastane ja pidevalt rääkis mulle, kuidas ta ei saa magama jääda. Kuna nurgas seina ääres seisab mingi onu ja vaatab teda. See kordus igal õhtul. Proovisin last lohutada ja seletasin oma pojale, et emme küll midagi ei näe.
Mõned päevad hiljem otsustasin korteris teha ümberkorraldusi. Kuna asjad olid kõik mu isa käe järgi ära pandud, otsustasin kõike enda järgi sättida. Alustasin isa toast. Selle toa plaanisin teha poja toaks. Kapi otsas oli palju prahti ja mingi must ja raske kott. Palju ma seda kotti ei uurinud, tõstsin lihtsalt prügikottide kõrvale. Samal ajal astus isa tuppa, ehmatas ja võttis oma musta koti. Ja hakkas rääkima et, seal sees on minu kadunud vanaisa tuhk. Seda oli ta pikalt salajas hoidnud, kuna ma ei poolda surnud inimese tuha kodus hoidmist. Tuha lahkumisel kodust kadus ka minu poja jutt mingist onust .Siis oli mulle kõik selge. Poiss nägi minu kadunud vanaisa. - Kätlin
“Mina olin seal”
90te lõpus sai videolaenutusest Titanicu film võetud. Istusime siis õhtul naisega vaatama. Vanemad lapsed mängisid-toimetasid oma asju. Kõige noorem oli tol ajal 3-4aastane. Tema istus meie juurde ja vaatas sõnagi lausumata ja kohalt liikumata terve pika filmi ära(film oli venekeelse pealelugemisega). Esimesed ja ainukesed sõnad lausus ta siis, kui filmi lõpuosas näidati meres hulpivaid laipu. Need sõnad olid: “Mina olin seal”. - Andres
Jälgisin endaga toimuvat kõrvalt
Olin tollal kümneaastane plika. Käisin emaga polikliinikus kaasas. Ema käis soojendusel ja mina ootasin teda ukse taga. Seisin seal koos teiste inimestega. Oli palav ja umbne koht. Järsku hakkas mul paha ja ma tundsin, et kohe minestan. Minestasingi. Samal hetkel olin ma nagu lae all ja vaatasin pealt, mis minuga edasi juhtus. Minu kõrval seisev mees haaras mind enda sülle ja viis mind kuskile tuppa. Mind pandi voodisse pikali, tehti eest särginööbid lahti ja keegi tõi mulle vett. Kogu see aeg jälgisin ennast niiöelda laest. See on nii selgelt meeles. Siis toibusin ja sel hetkel olin nagu enda sees tagasi. Emale asjast rääkides arvas, et ma nägin und ja ajan lolli jura. Rohkem seda kellelegi ei rääkinud, kuni leidsin raamatu “Seletamatute nähtuste entsüklopeedia”. Seal oli juttu vahetust surmakogemusest. Ma ei tea, kas see just see oli, aga teistmoodi ma seda seletada ei oska. Mäletan nüüdki neljakümneselt seda täpselt, isegi seda, mis mul tol korral seljas oli. -Heidi
Kiiktool pööningul
Olin külas oma sugulastel maakodus ning mängisime teiste lastega. Jooksime pööningule, sest seal oli palju ruumi ja kuna seal keegi ammu polnud käinud, siis oli seal ka palju huvitavat avastada. Kunagi elas sellel korrusel sugulaste vanaonu, kuid tema oli selleks hetkeks juba siit ilmast lahkunud. Ühel hetkel jooksin akna juures olevasse kiiktooli ja kiikusin sellel umbes pool minutit, kui kuulsime kõik, kuidas keegi koputas seljatoele kolm tugevat korda. Ehmatasime nii ära, et jooksime hirmunult ja nuttes alumisele korrusele. Kuna vanemad inimesed olid kõik köögis, siis nende juurde me kohe ka tormasime ja rääkisime, mis juhtunud oli. Selle peale vastas minu vanatädi, et mis te siis rikute onu rahu? See oli tema lemmiktool ja ilmselt ta ei tahtnud, et keegi seal istub, seda enam, et sellega mängiks. Selle maja pööningule me enam kunagi ei läinud.- Kadri
“Osta loteriipilet!”
Olin masenduses oma kaheksa-aastase lapselapse surmast. Astusin raskel sammul kodu poole, kui kuulsin kõrvus lapselapse häält, tundsin tema sooja puudutust ja kindlat soovi: “Vanaema, mine tagasi ja osta poest loteriipilet!“ Läksin tagasi ja ostsingi. Pilet võitis märkimisväärse summa, mis oli abiks lapselapse matustel. Pärast olen veel proovinud pileteid osta, mõeldes samale lapsele, aga ei ole võitnud. - Sirje
Mamma ei taha, et te kurvad oleksite!
Olid vanavanaema matused ja ma ei suutnud kuidagi tollal 2,5 aastast jõnglast vaikusele ja kuulekusele sundida. Üritasin seletada, et on Mamma matused ja peaks nagu vaikne olema ja.. .. Ta jäi mulle suurte silmadega otsa vaatama ning küsis: “Kas selle pärast Te oletegi nii kurvad? Aga MAMMA ei taha, et Te kurvad oleksite! Ja ta EI OLE seal kastis, vaid hoopis siin, meie juures, NÄED??” ja osutas mingis suunas käega. Külmavärinad jooksid mööda selga. Küsisin kiirelt kontrollimaks lapse ütlust, et mis Mammal seljas on? Laps vastas õlgu kehitades: ” Ma ei saagi aru, mingi ürp. Ja ta hõljub õhus!” Täiesti loomulik nähtus tundus lapse jaoks olevat… — Mall
