Vägivallana mõistetakse inimese tahtlikku käitumist, millega ähvardatakse, püütakse teha või tehakse kahju teise inimese tervisele. Tervise all peetakse seejuures silmas füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit, mitte üksnes haiguste ja vigastuste puudumist.

Vägivald ei tähendagi ainult füüsilist tegu, vaid see võib avalduda väga erinevates vormides ja olukordades nii kodus, tänaval vm avalikus kohas, koolis, töökohal, aga ka küberruumis.

Vägivalda, mis on suunatud inimese vastu tema soo, soolise identiteedi või soolisuse väljendumise tõttu või mis oluliselt rohkem mõjutab ainult ühest soost inimesi, loetakse sooliseks vägivallaks.

Naistevastaseks vägivallaks loetakse kõiki soolise vägivalla akte, mille tulemusena tekitatakse või võidakse tekitada naisele või tüdrukule kahju või kannatusi, samuti selliste aktidega ähvardamist, sundi või omavolilist vabadusest ilmajätmist sõltumata kohast, kus see aset leiab.

Naistevastase vägivalla põhjuseks on meeste ja naiste ajalooliselt välja kujunenud ebavõrdsus, ühtlasi põlistab naistevastane vägivald seda ebavõrdsust tänapäeva ühiskonnas.

Meestele omistatud rolle, ülesandeid, väärtusi ja omadusi on traditsiooniliselt väärtustatud kõrgemalt kui naistele omistatuid. Võim ja otsustusõigus on kuulunud meessoole, naistelt on oodatud passiivsust ja allumist. Traditsiooniliselt on rõhutatud naiste ja meeste erinevust ja lähtutud arusaamast, et naiste ja meeste tööd, kohustused ja vastutused on nii kodus kui koduvälises sfääris erinevad.

Sellised arusaamad on sügavalt juurdunud kultuuris ja seda kannavad edasi nii mehed kui naised. Kultuurilised normid õigustavad ja soodustavad teatud käitumist, see tähendab tihtipeale kahjuks ka vägivalla normaliseerimist, varjamist ja eitamist. Kuid need normid on õnneks ajas muutuvad ja ka sihipäraselt muudetavad.

Allikas: avasilmad.ee