Kas kahetsusest on kasu?
KODUTOHTER: Ilmselt oleme kõik aeg-ajalt mõelnud, et võinuks elus ühte või teist asja muudmoodi teha või sootuks tegemata jätta. Samas teame, et
minevikku muuta ei saa ja tagantjärele kahetsemine kaugele ei vii. Miks siis ikkagi mõnikord kahetseme ja kuidas kahjutundega paremini toime tulla, sellest räägib psühholoogiline nõustaja Anneli Salk.
“Inimestena kogeme väga erinevaid tundeid, mis toovad meile sõnumeid selle kohta, mida oleme teinud hästi ja mida halvasti. Rõõmutunne ja muud positiivsed emotsioonid ütlevad meile, et midagi on väga vahva olnud, kuid lisaks headele tunnetele kogeme ka halbu — neid, mis teevad meele kurvaks. Üks selline tunne on kahetsus.
Kahetsus tekib siis, kui midagi on tehtud nii, nagu tegelikult poleks soovinud, või midagi hoopiski tegemata jäetud. Kahetsusest annab märku südametunnistus või sisehääl, koputades meile õlale, et kõik ei olnud nii hea, kui oleksime tahtnud,” selgitab Anneli Salk.
Minevikukahetsus
Nõustaja ütleb, et mõnikord tuntakse kahetsust mineviku pärast: kahetsetakse tegusid või väljaöeldud sõnu. Paraku ei ole võimalik aega tagasi pöörata ja asju teisiti teha.
Tema sõnul võib minevikukahetsuse jagada kaheks — väikeseks ja suureks. Väikesed kahetsused võivad tabada meid iga päev, kuid mööduvad üldjuhul kiiresti. Tavaliselt saab neid ka üpris ruttu heaks teha. Kui kahetsed, et ei ärganud pool tundi varem ja seetõttu tööle hilinesid, saad õhtul kauem tööl olla ja järgmiseks hommikuks kella varasemaks panna. Mõned kahetsused aga ei pruugi nii kiiresti ununeda ja halvimal juhul ei saa neid ka kuidagi heastada. Need puudutavad üldjuhul elu muutvaid otsuseid — elukutse, abikaasa ja elukoha valikut.
“Suuremaid asju on väga raske hiljem heaks teha ja need kahetsused selguvad tavaliselt pikema aja möödudes — otsuseid tehes me kas ei mõtle piisavalt või ei märka teisi võimalusi. Alles aeg näitab, kas tehtud otsused annavad rahulolu.”
Täitumata unistused
Kuigi inimesed kipuvad aeg-ajalt taga nutma minevikus tehtud asju, kahetsetakse märksa rohkem hoopis neid, mis on tegemata jäänud. Lihtne on ette kujutada, kui suurepärane oleks olnud elu, kui oleksid õppinud teist eriala, abiellunud esimese armastusega või rohkem ringi reisinud.
Nõustaja sõnul hakkab hinges kripeldama, kui inimene jätab mingi asja tegemata, mida ta tegelikult on väga soovinud. “Tekib soovunelm või fantaasia, mis kõik oleks olnud, kui oleks teinud teisiti, ja tunne, et kui oleks nii teinud, siis oleks väga hästi läinud. Tegelikult me ei tea, kuidas oleks läinud,” räägib Anneli Salk. Ta nendib, et soovunelmad ja fantaasiad on positiivse alatooniga — niikuinii oleks läinud kõik hästi. Muidu polekski ju põhjust kahetseda.
Inimesed ei kujuta fantaseerides ette negatiivseid stsenaariume. “Mõeldakse, et kui ma nooruses tahtsin saada stjuardessiks ja kui ma oleksin läinud sinna konkursile, äkki mind olekski võetud ja ma saanuks mitu aastat vahvat ametit pidada, palju reisida ja huvitavaid kogemusi. Ei arvata, et mul oleks võinud olla hull ülemus, ebameeldivad kliendid, magamata ööd ja sageli ei oleks lennujaamast kaugemale saanudki.”
Millised on nn pseudokahetsused? Kas kahetsus võib meie elule positiivselt mõjuda? Millised on liigse kahetsemise varjuküljed? Kuidas kahetsus enda heaks tööle panna? Vastused leiad Kodutohtri novembrikuu numbrist!
