Dagmar Lamp: miks minu keha kellegi teise asi on?!
Meie naistejuttude grupis läks elavaks aruteluks. Enamik arvas esimese reaktsioonina lühidalt: “Iu! Miks?!” Mis mind natuke kurvastas ja arusaamatust põhjustas. Ma oleks oodanud iu-kommentaare pigem vastassoo esindajatelt, kuid sookaaslaste suust kõlas see kuidagi eriti küüniliselt.
Niigi on meie kehad pidevalt kõigil hambus. Ajakirjad-ajalehed lainetavad värsketest dieedi- ja trenninippidest, üksteise võidu karjuvad pealkirjad, kuidas üks või teine kuulsus on end ulmekiirusel pärast sünnitamist taas vormi ajanud. Abordi-, kodusünnituse- ja surrogaatemanduse teemad on paljudes riikides poliitiliselt väga teravad küsimused. Tänavalgi kuuleme pidevalt kommentaare, nii positiivseid kui negatiivseid, kuid ühtmoodi solvavad on need kõik — sest kelle kuradi asi peaks ometi minu keha olema, kui mitte ainult minu enda?
Bodyshaming ehk kehade häbistamine on väga kurb ja tõsine teema. See muide hõlmab igat sorti kehasid, mitte ainult ülekaalulisi või muidu neid, kes normidele ei vasta. Jah, on täiesti olemas ka selline nähtus nagu thin shaming. Üks mu peenike sõbranna tunnistas, et tunneb end iga kord kohutavalt ebamugavalt, kui minusugused kurvikad daamed Facebookis taas mõnd pluss-modelle kiitvat lugu jagavad. “Ma tunnen iga kord end süüdi, et olen justkui liiga peenike. Aga tegelikult ma ju pole?!”
Proovisin talle selgitada, et loomulikult on ka thin shaming väga nõme ja peaks olema absoluutselt ära keelatud. Aga paksude ja peenikeste häbistamine on kaks erineva tasemega asja (kuigi mõlemad võiks üldse mitte eksisteerida). Nimelt — kui keegi peenikese kohta ütlebki, et tal võiks natuke liha luudel olla, siis samas läheb ta riidepoodi ja leiab endale hilbud vaevata. Ta võtab ajakirja ja sealt vaatavad talle vastu omasugused. Ehk: temal ja temasugustel on siiski ühiskonnas rohkem kaalu, neid kiidetakse vaikimisi rohkem heaks. Paksu kohta öeldakse aga paks, ta läheb poodi ja otsibki tükk aega sobivaid suuruses 46 teksaseid, mis varjaks üleni tema Minaj-tagumiku ära, mitte ei jätaks poolt kanni üle värvli rippuma. Ta võtab ajakirja ja otsib tikutulega mõnd pluss-suuruses modelli, kelle kehakuju natukenegi tema enda oma meenutaks. Vot SELLES ongi vahe, mu sõbrad. Igasuguste kehadega inimestele öeldakse teinekord halvasti, kuid mõned meist on rohkem võrdsemad kui teised.
Ma lihtsalt ei saa aru, mis sajandil me elame? Kas me juba ammu ei peaks olema ühiskonnana jõudnud punkti, kus meile antakse lõpuks ometi vabadus olla omaenda kehade peremehed? Me oleme muidugi tulnud juba pika tee — võrreldes paljude riikidega on Eestis elu väga hea. Lubatud on palju: alates beebipillidest lõpetades kodusünnitusega. Ja ometi tekitab veeklaasis tormi kellegi värvitud kaenlakarvatutt? Jällegi: kelle kuradi asi peaks see olema, mida naine oma kehakarvadega teeb?! Tahab, ajab kiilaks, tahab, värvib vikerkaaretooni — no las ta ometi teeb, see on ju TEMA keha!
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (daki.tahvel.info), sotsiaalmeedia ekspert ja (aja)kirjanik. Tema kodus kasvavad 3aastane tütar ja kolm kassi. Daki targutab Delfis üle nädala kolmapäeviti.
