ODE hambakliiniku suuhügienisti Terje Altosaare sõnul on kõige tähtsam hammaste mehaaniline puhastamine ehk hambaharjaga pesemine. „See on kõik seotud sellega, et elame heaoluühiskonnas. Meie toit on väga rikkalik ja selles on väga palju aineid, mis soodustavad bakterite elutegevust,” rääkis ta. Kuna paljusid toite – näiteks puuvilju – sööme praegu hulga rohkem kui veel kakskümmend aastat tagasi, siis tekib suhu palju rohkem baktereid.

Altosaare sõnul ei ole õiget hambaharja valida sugugi nii keeruline, kui pikka ja rohket poeriiulit vaadates võib tunduda. Nimelt on kõige kasulikum hambahari võimalikult väike ja pehme. „Maksimaalne innovatsioon võib olla see, et äärmised harjased on pikemad kui keskmised, aga kõik muud imevidinad on vaid müügiks,” selgitas ta. Kuna hambahari on meile tuttaval kujul samasugune olnud juba üle kahesaja aasta, siis mõeldaksegi välja üha uusi lisasid ja uuendusi, et ta inimestele igavaks ei muutuks. „Meil on kiire ühiskond, kogu aeg on kiire ja oleme harjunud ostma lunastust. Lunastus on ka see, et ostan väga kalli hambaharja ja sellega korvan seda, et iga päev hambaid ei pese,” rääkis ta.

Kliinik 32 suuhügienisti Eveli Harki sõnul ei pääse liiga suur hambahari tagumiste hammasteni ja need jäävad sootuks pesemata. „Näen enda praktikas pidevalt, et tagumised hambad on kivi ja kattu täis. Ja kui ka pestakse hambaharjaga, mille pea on liiga suur ja harjased tugevad, vigastatakse nii hambaemaili kui ka igemeid. Tulemuseks on aga veritsus ja liiga tundlikud hambad. Hügienisti sõnul peabki õigel harjal olema kirjas märgis soft ehk pehme, kõva hambahari kulutab hambaemaili. Arvatakse, et mida tugevam hari, seda puhtamaks hambad saavad. Pehme hari teeb aga tegelikult enda tööd mitu korda efektiivsemalt,” kinnitas ta.

Elektrihari liigub õigesti

Sama oluline kui õige harja valimine on ka selle õigesti kasutamine. Nimelt peaks hambaid pesema väikeste edasi-tagasi tõmmetega, mitte ringikujuliste liigutustega. Niimoodi puhastatakse Altosaare sõnul võimalikult suurt pinda. „Pikkade tõmmetega kulutatakse emailikihti ja see on ka üks põhjus, miks juba 35–40-aastaselt võivad hambad kollaseks muutuda,” lisas ta. Eveli Harki sõnul aitab õigele tehnikale kindlasti kaasa elektrilise hambaharja kasutamine. Selle miinuspool on kindlasti hind, kuid Hark märkis, et elektriharjaga saab hambaid pesta mitu korda efektiivsemalt. Viimasel ajal on letile tulnud erinevaid elektrilisi hambaharju, mis mõtlevad inimese eest ise. Näiteks lakkab hari töötamast, kui seda liiga tugevalt hammastele surutakse, või annab helisignaalidega märku, millal järgmise hambasektorini liikuda. Lapsi motiveerivad elektrilised hambaharjad hambaid pesema, sest nende jaoks mängib pesemise ajal kaheminutiline muusikapala. „Elektrilise hambaharjaga pestakse korraga ainult ühte hammast, tavalise harjaga vähemalt kahte ja siis liigutakse edasi. Inimesed pesevad elektrilise harjaga kindlasti hambaid kauem ja see tuleb ainult kasuks,” selgitas Hark.

Peale eri hambaharjade on üha rohkem müügil hambapastasid, mis lubavad valgeid hambaid ja säravat naeratust. Altosaare sõnul sisaldab aga enamik valgendava toimega pastasid hambaemaili kraapivaid abrasiivaineid. „Need kemikaalid on tõepoolest valgendava toimega, kuid samas on näiteks vesinikuühendil karbamiidperoksiidil omadus hambaid õhemaks lihvida. Hammaste ja juuste värv on inimesel kaasa sündinud. Julgen väita, et nii nagu juuste blondeerimine kahjustab juuste struktuuri, nii mõjub ka hammaste valgendamine,” lisas ta.

Altosaare kinnitusel on pasta ülesanne eelkõige varustada hambapinda mineraalide ehk fluoriididega, mis on olemas ka joogivees. Ent nende sisaldus erineb Eesti eri kohtades märkimisväärselt ning hambad ei pruugi vee kaudu vajalikke aineid kätte saada. „Pasta ülesanne ongi mineraalained hammasteni viia ning kõik muud – täpid, terad, maitsed, vaht – see kõik on müügiks,” lisas ta. Seda, kui palju ja kas hambapasta fluoriide sisaldab, saab vaadata hambapasta pakendilt. Täiskasvanule sobiv kontsentratsioon on Altosaare sõnul 1000–1450. Oluline on ka see, et hambapesu ehk aeg, millal pasta suus on ja mineraalid saavad hammastele mõju avaldada, peab kestma vähemalt kaks minutit, sellest tuleb ka minimaalne hambapesuks vajalik aeg.

Eveli Hark rõhutas, et hambaid tuleb kindlasti pesta kaks korda päevas, aga kõige tähtsam on õhtune pesu, et bakterid ei saaks öösel hammastele laastavat kahju teha. Väga oluline on ka kasutada hambaniiti või hambavaheharja, kuid seda tuleb teha enne hambapesu. „Kui kasutad niiti pärast hammaste pesemist, siis tood kõik mustuse jälle juba puhtale hambapinnale. Enne pesu hambavahede puhastamine annab aga pastale võimaluse ka sinna pääseda,” selgitas ta. Hommikuse pesu puhul peaks arvestama aga sellega, kui palju aega jääb hommikusöögi ja hammastepesu vahele. „Pärast igat sööki tekib suhu happerünnak, mis muudab hambaemaili pehmeks. Kui me läheme kohe pärast toitumist hambaid pesema, siis kahjustame hambaemaili ja tulemuseks on tundlikud hambad ja hambakaelad,” põhjendas Hark. Seega tuleks hammaste pesemisega vähemalt pool tundi oodata. Kui seda võimalust ei ole, tuleks hambaid pesta enne sööki, aga pärast sööki loputada suud tavalise kraaniveega.

Viis söögikorda päevas

Ühtlasi tõi Altosaar esile, et hammaste pesemise kõrval sõltub suu tervis ja korralik hügieen väga paljuski toidust. „Hambaid võib kullaga ka pesta, aga see hambaauke ära ei hoia, kui toitumine on paigast ära,” ütles ta. Altosaare sõnul on kõige olulisem toitumiskorrad paika saada. Neid ei tohiks päevas olla rohkem kui viis, siis jääb toidukordade vahele küllalt palju aega (vähemalt kolm tundi), et suu happeline keskkond jõuaks normaliseeruda. „Näiteks ei mõelda, et kui juua terve päev lonks lonksu haaval ühte tassi teed, siis see teeb juba mustmiljon toidukorda. Janujook on ikkagi vesi, aga kui vee sisse lisada sidrun, siis on see juba toidukord,” selgitas Altosaar ja lisas, et toidukordade vahel pausi pidada on oluline just selleks, et hambad saaksid aega mineraalidega täituda. „See on ka põhjus, miks eestlaste hambad on viletsas seisus – näksimine. Kogu aeg paneme jälle Tic Taci kommi suhu,” lisas ta. Teisalt ei maksa Eveli Harki sõnul ka äärmustesse langeda ja kõige olulisem on ikkagi regulaarselt hambaarsti juures käia, korralikult hambaid pesta ja närimiskummi või imemistropsi kasutada.

Hark kinnitas, et pärast sööki nätsu närida on kindlasti õige, kuid peab arvestama, et kõik, mis liigub, kulub. „Nätsu närimine on oluline pärast söömist, et peatada suus toimuv happerünnak, aga ainult sellise nätsuga, mis sisaldab ksülitooli. Ülejäänud nätsud, mis sisaldavad suhkrut, annavad suhu ehk värskendava tunde, aga happerünnakut ei neutraliseeri,” selgitas ta. Eesti turul on sellistest nätsudest praegu saada ainult Jenkkit. Hark selgitas, et sellise nätsu maitse kaob nimelt rutem, et seda näritaks lühemat aega ja säästetaks lõualiigeseid liigsest mälumisest. Need, kes mingil põhjusel närida ei saa, võiksid kasutada samatoimelisi ja ksülitooli sisaldavaid imemistropse. 

Tõsist igemepõletikku esineb üha rohkem
Terje Altosaare kinnitusel on eestlastele kaariese kõrval üha tõsisemaks probleemiks saanud gingviit ehk igemepõletik. Gingiviit on hammast ümbritseva igeme põletikuline protsess, mis on tingitud hambakatu kogunemisest ning kujuneb ebasoodsate lokaalsete ja üldiste faktorite toimel. Tüüpiline on igemete valulikkus (seda ei pruugi ka üldse olla), punetus, veritsemine ja turse, harvem haavandumine ja vohamine. Igemeturse tõttu võib igemetasku sügavus suureneda ja tekkida pseudotasku. Gingiviiti esineb põhiliselt lastel ja noortel – kõrvuti hambakaariesega ka piimahammastel, kui lapse suuhügieen on pidevalt halb. Krooniline gingiviit, mida seostatakse katu kogunemisega, on väga tavaline täiskasvanutel. Uuringud on näidanud, et gingiviiti esineb hooti 95% elanikel. Gingiviidil on pöörduv iseloom, s.t õigeaegse ravi korral ei teki hamba kinnituskudedes jäädavaid kahjustusi. Kvaliteetse suuhügieeni korral taandub põletik harilikult viie päeva jooksul ning ige saab tagasi oma normaalse kuju ja heleroosa värvi. Oluline on teada, et gingiviit võib aastaid püsida muutumatul kujul.
Iga eraldi söödud komm läheb toidukorrana arvesse
Tõhusaim abivahend katuga võitlemiseks on hambahari. Oluline ei ole niivõrd harjamise tugevus, kuivõrd õige harjamistehnika. Liiga tugeva harjamise korral taandub igemepiir, hammaste email saab vigastada ja mõne aja pärast muutuvad hambakaelad tundlikuks. Hea hambahari on tihedate pehmete harjastega ja sellel on märgis soft. Märgistega medium ja hard tähistatud hari kõlbab suuhügienistide sõnul pigem majapidamisse töövahendiks. Hari võiks olla võimalikult väike, sest nii pääseb harjama ka raskesti ligipääsetavaid kohti, näiteks purihammaste tagakülgi. Hambahari tuleks iga kahe-kolme kuu tagant välja vahetada, sest ajaga kaotab ta elastsuse, harjased deformeeruvad ja muutuvad ebaühtlaseks ning hambapind jääb puhastamata. Hambaharja kiire kulumine näitab, et harjad hambaid liiga tugevasti või valesti. Sellisel juhul tuleb muuta hammaste pesemise tehnikat. Hambaniiti tuleks alati kasutada enne harjaga pesemist. Pasta Hambapasta põhiülesanne on hambapind puhtaks poleerida ja hambakoele mineraalaineid anda. Tähtis on harjata piisavalt kaua, mitte vähem kui kaks minutit, et tagada hambapasta keemiline mõju hammastele. Pastade hambahaigusi ennetav mõju põhineb nende fluorisisaldusel, arvestada võiks oma kodukoha vee fluorisisaldust. Kuna vees ei ole enamasti hammastele vajalikul hulgal fluori, peaks fluori sisaldavat hambapastat kasutama enamik Eesti inimesi. Valgendavad hambapastad sisaldavad peenikesi osi, mis hambapinda kraabivad ja lõhuvad. See laseb toiduainete (kohv, punane vein jne) pigmendil hamba värvust muuta. Mida vähem pasta vahutab, seda parem. Toitumine ja söögikorrad Vähem suhkrut on alati parem. Iga toidukorra vahele peaks jääma vähemalt kolm tundi, et suu happeline keskkond normaliseeruks. Seega peaks päevas olema kõige rohkem viis kuni kuus toidukorda Toidukorrana läheb arvesse ka iga eraldi söödud komm või joodud kohvilonks. Janujoogina peaks tarbima vett. Oluline on ka see, et veele lisatud sidrun teeb veejoomisest automaatselt toidukorra. Pärast iga toidukorda peaks happerünnaku peatamiseks paar minutit närima ksülitooli sisaldavat närimiskummi või kasutama sama toimeainega imemistropsi. Allikas: Eesti suuhügienistide liit, Terje Altosaar, Eveli Hark
Vahtu tekitav aine ärritab nahka
Terje Altosaare sõnul pannakse pea kõigisse tänapäeva hambapastadesse järjest rohkem vahutavust ja säilivusaega parandavaid komponente. Vahutava pesuainena kasutatakse põhiliselt naatriumlaurüülsulfaati. Sama ainet pannakse šampoonidesse. „Samas ei soovitata kasutada väga vahutavaid hambapastasid, sest vahuaine naatriumlaurüülsulfaat põhjustab suu limaskestas pikaajalisel kasutamisel mutatsioone,” hoiatas ta. Mida rohkem naatriumlaurüülsulfaati on hambapastas, seda sagedamini võib inimene Altosaare sõnul pesemise ajal tunda limaskesta valulikkust või põletustunnet. See ärritab nahka, võib kahjustada maksa, kopse ja immuunsüsteemi.