Dagmar Lamp: nägemiseni, ja aitäh kala eest!
Ma olen siin Delfi Naistekas teiega oma mõtteid jaganud juba hea tüki aega. Lõpuks on mu elu liikunud järgmisesse peatükki ja üle nelja aasta ootab mind uuest aastast ees oma kontorilaud ja arvuti, kolleegid, kes peagi muutuvad Omadeks Inimesteks ning väljakutsed, millest suur osa tekitavad elevust, teine osa on aga nagu jalgrattasõit — tuleb vaid selga istuda ja juba meenub, kuidas see väntamine käis. Ma ei teadnudki, kui väga ma tegelikult seda tunnet igatsenud olin, kuni eile lõpuks kohale jõudis, et oh, ohoh, mul on PÄRIS TÖÖ!
Sellega seoses jätan ka praegu siin teiega, mu armsad sõbrad, hüvasti. Ehk ajutiselt, kes teab. Oma mõtteid panen blogisse jätkuvalt kirja ning radarilt ei kao päris kindlasti — on vist üsna raske radarilt kaduda, kui üksteist aastat on püsivalt internetikursil lennatud. Jälgin ikka hämmelduse, üllatuse ja huviga ümbritsevat maailma, mõtestan kogetut ja laon tundeid sõnadeks, kuid nüüd juba, jah, mõneks ajaks mitte enam kolumnivormis.
Mul on teiega olnud tore. Ma olen alati rõõmustanud, kui olen saanud mõne toetava lugejakirja. Mind on ajanud hüsteeriliselt naerma see mu püsikommentaator, kes ei saa vist senimaani aru, et ma mitu korda juba teda valjult välja olen hüüdnud, sest ta ikka jätkab veel iga mu kolumni all kommenteerimist — pange tähele, raudselt leiab ta ka selle teksti all viisi küsida, miks ikkagi mu eelmine abielu siis lagunes. Viimased tervitused sulle siit, mu veider jälitaja-sõber.
Mul on hea meel, kui ma olen saanud teid panna kaasa mõtlema või vastu vaidlema. Mul on veel rohkem hea meel teadmisest, et nii mõnigi mu tekst on puudutanud hingekeeli ning päriselt inimesi aidanud. See ongi põhjus, miks ma üldse olen teinud seda, mida olen teinud — internetis nii avalikult oma elu elanud — sest ma tean, et minu kogemused ja läbielatu, mu sõnad ja mõtted on olnud inimestele toeks ja abiks. Ning vähemtähtis pole ka see, kui nad on lihtsalt naerma ajanud või toonud päeva rõõmsama tooni.
Ma olen püüdnud tegutseda nii, et ei jää inimestele jalgu, et ma ei satuks tülidesse või konfrontatsioonidesse, sest ma lihtsalt pole selline inimene. Huvitaval kombel, muidugi, internetis elades jääd sa kõigile jalgu, tee või ära tee. Ja see on ka ausalt öeldes väga ära väsitanud — ei jaksa enam suvalistel hetkedel jälle avastada, kuidas sinu öeldu mõte on kellelgi täiesti üle pea lennanud ja ta on heaks võtnud sind kuskil sõimata. See on väsitav ja sageli ma tunnen, et ülekohtune. Aga — mis ma saan sinna ikka teha. Internetis vaielda on mõttetu ja lõppeks saan ma siiski kontrollida vaid seda sõnumit, mida oma sõnadega välja saadan. Pole olemas objektiivset tõde, kõik mõtestavad asju läbi oma silmade ja elukogemuse. Ja nii, nagu on mul õigus arvamust avaldada, on ka teistel sama õigus. Aga, tüüpiliselt postsovetlikele eestlastele, ei osata sageli kätteantud sõnavabadusega suurt midagi peale lahmimise ja klikibloginduse pihta hakata.
Nii et kuidagi sümboolselt jääb see mu viimaseks kolumniks siin teile, mu sõbrad. Mu targutamised on praeguseks targutatud ja soovin teile, et ikka püüaksite näha mõtteid sõnade taga, püüaksite eristada olulist ebaolulisest ning vahepeal laseksite pseudoprobleemidel siiski minna. Sest maailmaparandamine on oluline, muidugi, aga sinu oma väike maailm, see on ka väga oluline. Anna endast kõik, et sul oleks seal mõnus elada.
Kohtume järgmiste seikluste ajal!
Alati teie,
Daki
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (daki.tahvel.info), sotsiaalmeedia ekspert ja (aja)kirjanik. Tema kodus kasvavad kaks kassi ja üks kolmeaastane plikatirts ning tema teosed on saadaval raamatukogudes ja raamatupoodides.
